John le Carre „Silverview. Viimane saladus“
Ma ei tea, kas ja kuidas ma suhtuksin, kui pärast mu lahkumist taevastesse kirjastustesse kirjutaks mu poeg mõne mu pooliku käsikirja lõpuni. Inshallah, Jumala abiga õnnestub vast elada kunigimaani, kus võib edasi kirjutada ükskõik kes, kes vähegi matsu jagab. Poeg ehk jagab, siis, juba. Homme ma ei soovitaks tal senise napivõitu elukogemuse põhjalt veel pihta hakata. Homme ma ise ei sooritaks ka suremise värki, kui Taevataat teisiti mõelda ei võta.
John le Carre viimase käsikirja viis tema poeg lõpuni - ja hästi viis. Ma küsisin esmalt teiste inimeste muljeid, perekonnast alustades. Isa kiitis takka, eks tema ole ju autori vana austaja. Ema ütles, et gin-tonic’u parim reklaam, mida kunagi nähtud. Mina vaidlesin, et äsja lahkunud kuninganna ema toidu- ja eeskätt joogisedel kehutas veel hulka etemini eelnimetet segu tarbima. Jäime sõbralikule eriarvamusele. Mitte gin-tonic’u, vaid kuninganna ema (täna juba: kuninga vanaema) tantsukaardi suhtes. Läbi aegade, ajastute ja igavikuliselt. Just nagu see meie asi olnuks.
Asja juurde, ütleksid siinkohal nii perelised kui sõbrad. Kes Le Carre tekstistikku nautinud, kasutagu viimast võimalust, sest vist on tõesti viimane raamat väärika nimemärgi alt.. Kes veel mitte, alustagu algusest. Või keskpaigast. Või ükskõik, kuskohast. Elu- ja töökogemusega spioon kirjutab rahumeelselt laiali kogu igavuse, sõlmides selle siiski põnevaks. Sest suur osa luuramisest – ning ka sõdimisest – on igapäevaselt väga igav. Tapvalt närviline ootamine. Elu ja eeskätt tervisega tulevad sest välja vähesed. Nende vähestegi vaimud saavad moel või teisel kriimustet. Vahel karmimalt. Välja seda ei näidata. Aegadel, mil posttraumaatiline stress polnud veel sõna ega pension teema, pidid inimesed ise hakkama saama. Mõned harjusid hakkama saama ja hilisem aeg tuli seda hullemana pihku. Raske oli. On täna ka.
Minge poodi ja ostke kommi näiteks. Ja mõelge, kui tore see on. Hulk inimesi on oma elud hukka lasknud, et meie saaksime kommi osta. Noh, ja siis minge hankige mõni relv, millega toime tulete. Sest pahad kolistavad ukse taga. Õnneks veel mitte päriselt ukse, vaid piiri taga. Nuut, malakas, kärtsupomm ja käsirelv võiksivad sellegipoolest käeulatuses olla. Me pole kunagi tahtnud sõtta minna, ent sõda võib ise koju tulla. Ärgem laskem teda sisse. Kuni saab, lugegem raamatuid. John le Carre ja ta kolleegid hoidsid tõenäoliselt mitu sõda ära. Neid hoitakse ära ka meie ajal. Me saame teada ainult noist pommidest, mis päriselt pauku tegid. Ja ainult noist raamatuist, mida me päriselt loeme.
Ilmumisaasta: 2022
Lehekülgi: 190
Kirjastus: Varrak
ESTER:https://www.ester.ee/record=b5512142*est
Nicklas Brendborg „Meduusid vananevad tagurpidi. Mida õppida looduselt, et elu oleks pikem ja parem“
Mu hea sõber vaatas korraks seda raamatut ja leidis tagakaanelt lauselõigu naisest, kes muutis edukalt omaenese DNA-d. Ei lugenud ta enam järgmist lauset, mis mainis ka müüte (müütide sekka too eelmainit väide muidugi sujub), heitis raamatu kõrvale. Valesti tegi. DNA muutmine? Elu pikendamine? Jah. Tõesti kõlab lollisti. Nagu üks järjekordne eneseabiõpik, mäherdusi siit minu veergudelt naljalt ei leia. Aga vananemine on lahe teema. Ma pole veel kedagi kohanud, kes ei vananeks. Mõni viginal, teine hädinal, kolmas rõemsaste. (Rõemsad kütavad kauem! (isiklik tähelepanek.)) No ja siis. Hea tõhus lugemisvara noortele ja vanadele, tarkadele ja tobudele, keskpõrandale kokku!
Ma mõtlin kunagi mitukend aastat tagasi, et vanaks hakkad jääma alles siis, kui päriselt usud ja aru saad, et su oma elu ei ole igavene ning tulevik on juba lühem kui minevik. Isiklikus vaates. Tehniliselt ja rehkenduslikult võin ju 51-aastasena seda mõista, ent usk veel küll järele ei tule. Olen aga kohanud inimesi, kes jo kahekümnendates eluaastates lasevad suunurgad lörri ja hakkavad jorrama, et meiesugused küll pensionini ei ela. Mõtled nii, ei elagi. Hullem veel, kui nõnda mõteldes elad pensionini ja kauem ning kogu see elu on täidetud otsatu viginaga. Võimalusi oma elu endale (ja teistele) ebameeldivaks elada on leegion.
Sama palju ehk enamgi veel on variante napsata eluloomal sabast kinni ja kehtestada omad tingimused. Meduusi-raamatut tasub positiivse ellusuhtumisega inimestel lugeda küll. Ei ta miskine kehutuskõne ole, aga kõikvõimalikku teavet siit saab. On seisukohti, millega sisimas mõttes vaielda ja jagub teisukohti, kus täiel häälel naeru lagistada. On mõtlemapanevaid paiku. Päris paljut on. Võib vihastada, võib rõõmustada. Sai naerda ja sai nutta, kui Kivirähki tsiteerida. Raamat kulub ära nii molekulaargeneetikat sihtivale gümnasiastile kui tema vanaemale. Neil on suguvõsa suursöömingul pärast onu Heino repertuaari talumist ühel ja teisel teemal nõu pidada.
Kui nad onu Heinole (kelle koduriiul ei pruugi olla teab mis sisukirev) raamatu kaasa annavad, saab järgmine perepidu põnevam!
Ilmumisaasta: 2022
Lehekülgi: 318
Kirjastus: Rahva Raamat
ESTER:https://www.ester.ee/record=b5511565*est