Contra, Ilme Mõttus „Luule on mäng. Võtteid ja mõtteid luuletuste kirjutamiseks koolitundides“
Väga vajalik ja seejuures täiesti tarvitatav raamat. Selle abil on puhas lust lasta lapsukestel luule juurde tulle. Või, õigemini, luuletamise juurde. Käsitööoskus kulub igal elualal marjaks ja pole see kirjatöö ühti nii teistmoodi, et mine aga oma jumaliku sädeme varal ja valgel ning oled anderikas looja naksti valmis. Üldjuhul läheb siis ikka jalgratta leiutamiseks ning tõenäosus, et Su jalgratas parem välja kukub kui need, mis juba poes saada, on ikka väga väike.
Nii et arukas on varustada end eelteadmistega ja neid siit saab. Siin on vanad klassikalised luulevormid kõrvuti uuemate ja mängulisematega ning nad on lühidalt ja konkreetselt lahti seletatud. Tööjoonis on nii-öelda ees, võta ja lippa lustima ning sõnadega ehitamisest head rõõmu tundma. Contra on kirjutanud iga viimase kui vormi juurde ka toimiva näite, mida eeskujuks võttes peaks midagi kindlasti välja tulema. See on natuke nagu luulekirjutamise kokaraamat. Contra küllap üks parim kokk, kes meil sellise reipa käsiraamatu jaoks võtta on.
Hea tahtmise korral võiks „Luule on mäng“ isegi arvustuda kui luuleraamat, ent mõeldud on ta siiski jupphaaval kasutatavaks õpetamisabiks õpetajatele. See on ka vabandus keskpärasele kujundusele. Õpetamise abivahend kulub niikuinii kähku ribadeks, eks ole. Aga kui võtta arvesse, et teos kõlbab vägagi hästi ka kirjandusest ja kirjutamisest huvituva õpilase lugemis(ja kirjutamis)lauale, ning kui lisaks võtta arvesse, et õpikute ja töövihikute kujunduslik latt on Eestis üsna kõrgele tõstetud, siis loodan väga, et ükskord ilmub ka uustrükk, kus visuaalne külg sisulisega kooskõlas on. Seni luuletatagu!
Ilmumisaasta: 2021
Lehekülgi: 119
Kirjastus: Atlex
ESTER: https://www.ester.ee/record=b5416912*est
Jo Nesbo „Kuningriik“
Ma olen Jo Nesbo raamatutest varem ka kirjutanud ja ega vast võtakski noid nii varmasti soovitada, kui nad ühtviisi harjumuspärasest (ja tunnustust väärivast) krimilugude sarijorost tuleks. Aga nii nagu hiljaaegu „Macbeth“ näitas autorit hoopis teisest küljest, nõnda teeb seda ka „Kuningriik“. Kriminaalset juhtub siin küllaga, rõhku aga ei panda sugugi pahategija leidmisele ega eriskummaliste koleduste väljanuputamisele. Asja teeb koledaks see, et kõik vale on siin nii pagana inimlik, harilik, hubane lausa.
Ei maksa loota sest loost kunstipärast vägivalda, eriväärastunud geniaalperverte ega isegi põhjamaisele mustmeel-literatuurile nii omast hädaldavat sotsiaalmasendust. Ülerafineeritud mõrvamaitsega tapajutudegustaator tunneb end nagu veinigurmaan depressiivse väikelinna õlletoas. Sest nii heidutavalt tavaline ja igapäevane on kõik toimuv. Mitte mingit müstikat ega salaliitlasi ega poliitilist kõrgpilotaaži. Pigem suurepärane näide sellest, kuidas õnnetul juhusel, väljapääsmatutel olukordadel ja valedel valikutel on elus hulka suurem osa mängida kui vandenõudel, kõikehõlmaval kurjusel või tundmata telgitagustest küünitaval karvasel käel.
Just see, kui lihtsalt võivad asjad minna samm-sammult sinnani, et tagasi (ega eriti edasigi) enam hästi ei pääse, teeb „Kuningriigi“ kaunis õõvastavaks lugemiseks. Ja laseb mõtiskella, kui palju märkamatuid rauatükke me moraalsete kompasside lähedusse veereda võib. Samas on lugu mitmes mõttes ilus ja liigutav. Poleks uskunud, et leidub raamat, mis bensiinijaamas töötamise omamoodi kütkestavaks kirjutab.
Ilmumisaasta: 2021
Lehekülgi: 533
Kirjastus: Varrak
ESTER: https://www.ester.ee/record=b5410080*est