Edgar Allan Poe „Novellid“
Edgar Allan Poe novelle on eesti keeles ilmunud mitut masti tõlgetes ja ühe uue versiooni lisandumist tuleb ainult tervitada. Seda enam, et kõige (kuri)kuulsam on tänini keelmaaker Johannes Aaviku tõlge, mis keskendus pigem Aaviku uuskeelele kui algupärandi edasiandmisele. Ning on kahtlemata igavesti põnev lugemine sõna mõlemas tähenduses. Kuid et Poe jutte tavalise lugejana manustada, ei pea ilmtingimata keeleilma rägavõpsikus uitlema, jutud on niigi head. Puhas klassika.
Poe hakkas aru saama, et on mõistlik, kui jutus on sees nii tundmused kui sündmused. Ja et kui jubeduse vinti väheke peale keerata, lähevad tundmused ja sündmused paremini peale. Mõte oli õige ja nii õppisid Poe käest kõik need kirjutajad, kelle käest õpitakse täna. Kellele meeldib krimivikke, põnevikke, sumevikke, tumevikke ja rämevikke lugeda või kirjutada või mõlemat, mingu joonelt vanameistri kaevule ammutama. Ja maestro pendlil kiikuma. Poe on kirjandus, mis oskab ajaga paremaks minna ega muutu naeruväärseks. Alati väärt ülelugemist.
Miks Rue Morgue’i mõrvadest on pealkirjas mõrvarid saanud, jääb mulle küll arusaamatuks. Seda enam, et ühtki tappajast inimest loo käigus kinni ei nabitudki, saati veel mitut. Ega see murderdamine nii kaelamurdev ole, et pealkirja murderdama hakata. Muidu aga suurepärane väike klots, uus vana hea Poe uuele põlvkonnale.
Ilmumisaasta: 2022
Lehekülgi: 351
Kirjastus:Rahva Raamat
ESTER:https://www.ester.ee/record=b5491479*est
Stephen Fry „Trooja“
No kui juba klassika, siis Homerosest enam palju klassikamaks minna ei saa. Tõsi on, et Homerose aegadel oli internet alles lapsekingadest ja trükikunstigi polnud eriti kusagilt võtta, nii et suurem osa jampsi tuli lihtsalt pähe õppida ja järeltulevatele põlvedele edasi lobiseda. Mistõttu tuli lugu valada rütmide ja riimide abil paremini meelde jäävasse vormi. Vorm võitis, lugu kannatas. No kellele tuleks pähe sobitada uuema aja juturaamatuid miskisse riimiraami, tunduks ju tobe: „vuntside sahinal saali sisenes vahva puaroo, tassides kahvatas tee, võbises vaikselt ruloo…“ Ja niimoodi sada või tuhat või rohkem lehekülge järjest (eks ole ka lehekülg üks arhailine ja äärmiselt veniv mahumäär juba). Värssromaan on ammuilma hukule määratud žanr, kerkides vahel harva mõne erksa kurioosumina siiski esile (elavatest autoritest meenuvad näiteks Bernardine Evaristo ja Matthew Rohrer). Mõni parem robot teeks muidugi seitse „Iliast“ ära, robotid on tuimapanemises klass omaette.
Seepärast on olemas mitterobotid nagu näiteks Stephen Fry, kes võtavad suure klassikalise loo koos kõige selle juurde kuuluvaga ning vormistavad selle meie ajastu lugeja jaoks arusaadavas keeles ära. Ning meie näeme, et see hea on. Lugu ei ole ju tühise paari aastatuhandega sugugi halvemaks läinud, Trooja sõja lugu on õigupoolest palju pisemaid lugusid ning olemuslikult on need kõik aluseks suurele osale kogu hilisemast kirjandusest. Tüvitekst, ütleks siinkohal professor Veidemann.
Tüvitekste tulebki aeg-ajalt üle ja ümber jutustada. Kreutzwaldi „Kalevipoega“ on algupärasel kujul vähesed otsast otsani naudinguga läbinud, Eno Raua oma seevastu küll. Vähemalt päramise poolsajandi sees eestikeelset kooliharidust saanud inimkonna osa. Jätkem Vetemaa, Kivirähki, Kivisildniku, Kerttu Rakke jt „Kalevipojad“ siinkohal kõrvale. Niisamuti võib rõõmsasti ja puhtast lustist lugemiseks soovitada Fry „Troojat“. Vaimukas ja üldhariv, põnev ja üldinimlik, üldse üld- ja ülikõva lugemine. Hoiab tuju hea ja vaimu toonuses. Saab nii nutta kui naerda, sobib nii noortele kui vanadele. Lihtsalt kirjandus.
Ilmumisaasta: 2022
Lehekülgi: 356
Kirjastus:Varrak
ESTER:https://www.ester.ee/record=b5494319*est