Ülle Grišakov, Tiina Tammet „Aiakujundus ja maastikuarhitektuur. 30 aastat koostöökogemust loodusega“
Mina olen mullanokkimisest maru kaugel seisev inimene (muld on ju kole madalal!), ent huvitavat lugemist ja vaatamist on ses teoses isegi võhikule küll ja veel. Ilumeelega huvilistele rohenäppudele on raamat muidugi kohustuslik, nood võiksid kohe kaks osta, üks riiulisse tagavaraks ja teise võib mullaseks teha.
Kahtlustan, et alapealkiri „30 aastat koostöökogemust loodusega“ on tagasihoidlikult pandud, autorite suhe taimede ja maastiku ja looduse ja kunstiga on ilmselgelt märksa pikem ja põhjalikum. Mis teose väärtust mõistagi üksnes kergitab. Äge raamat – on päris palju praktilist ja põhimõttelist, seega sobib ja sobitub ka algajale aiandajale. Ja on konkreetsed näited eri aastakümnetel loodud aedadest üle Eesti. Kogu kaunidus Tiit Koha poolt läbi aegade hoolikalt üles võetud. Pildimaterjali tuleks tõepoolest eraldi esile tõsta. Kujutan ette, et üpris keerukas võiks olla kirjutada aedadest ilma pilte näitamata. No siin seda muret ei ole.
Usun, et looduskasutuse ja –kujunduse olulisus elukeskkonna loomisel tuleb seda raamatut lugedes hästi selgesti välja igasuguse taustaga (isegi taustata) lugeja jaoks. Loodan, et lisaks kümnete aastate vältel tehtu dokumenteerimisele hakatab teos tulevikus veel mitmete ja setmete heade, elamis- ja vaatamisvääriliste aedade sünni. Ja mida enamat tahtagi. Eesti maastikuarhitektuuri klassika parimas võimalikus vormistuses. Näpud mulda, kevad kestab!
Ilmumisaasta: 2022
Lehekülgi: 310
Kirjastus:Kivisilla
ESTER:https://www.ester.ee/record=b5490865*est
Raavo Raadik ja Andri Arula „Walem“
Kohtusin kogemata päris eriskummalise raamatuga. Ja üsna muhe kohtumine oli. Autoritel näikse tulnuvat pähe mõte kirjutada üks põnev lugu, mis toimuks korraga minevikus ja tulevikus, Pärnu kandis ja ülejäänud maailmas. Mõeldud-tehtud. Teise ilmasõja aeg paneb Eesti meesinimestel ikka silmad särama ja sada aastat tost sõjast hilisem tulevik ei tundu tänase lugeja vaatepunktist samuti mitte kujuteldamatult kauge. Nii et ultraulmet ega erilist alternatiivajalugu siit otsida ei maksa, ehk küll kummastki vallast elemente leidub.
Esmasel sirvimisel pidasin asjakest noorteraamatuks, sest suurteraamatutes on illustratsioone haruharva leida. Pluss veel ohtrad joonealused seletused küllaltki elementaarsetele asjadele. Tegelikult mulle joonealused meeldivad, paha on komme laduda selgitused eraldi jaotisena kuhugi raamatu lõppu, kust nende otsimine pidevalt lugemiselamust segab. Noorteraamat „Walem“ muidugi pole, pigem ikkagi ajaloosugemetega ulmekas. Natuke kobav kohati, ent üldiselt hea hoo ja selge tegemisrõõmuga valmistet. Mõneski mõttes tundus praeguses kodumaises kirjanduspildis päris hää ja omapärasena endale koha leidvat.
Minek on loogiline ja uimaseks ei vaju tekst kunagi, kuigi tiba sõbralikku toimetajakätt läinuks vaja, siin-seal on imelikke näpukaid näha. See selleks, mulle tundus see tegelikult üsna visuaalse ja filmiliku loona, madinad on ekraanil ikka ägedamad, väga vähe on kirjanikke, kes madinaid nõnda kirjanduseks muundavad, et tüütuks ei lähe. Ka jääb siin piisavalt potentsiaalikaid otsi õhku, et hea tahtmise korral leida siit algmaterjali teleseriaali jaoks.
Ühesõnaga, soovi korral võiks „Walemi“ juures kritiseerida nii mõndagi, aga mul selline soov puudub. Mõnus vahelugemine oli ja tehtagu veel, küll kirjutamise käigus koguneb kogemus. Algupärast omamaist põnevikku pole kunagi küllalt ja hea on, et katsetajaid juurde tuleb.
Ilmumisaasta: 2022
Lehekülgi: 330
Kirjastus:TORE kirjastus
ESTER:https://www.ester.ee/record=b5491573*est