John Kelly „Stalini päästmine. Roosevelt, Churchill ja Stalin: liitlaste võidu hind Euroopas“
Soovitan seepärast, et kui hea lugeja just puhta ajaloolane või muidu väga tark ei ole, siis leiab ta siit palju uut teavet ja rohkem veel vanade teadmiste vaatlemist järjekordse uue nurga alt. Eriti diplomaatia, suurte nimede omavahelise pusimise ja nö vana hea euroameerika ühistegevuse tekkimise asjus. Pean aga kohe vigisema, et pealkiri on vale või vähemalt eksitav. Stalinit päästeti ikka väga mitmel moel ning mõnedki neist ei ole Kelly raamatusse jõudnud.
Jah, päästmise lugu päästvaks sõnaks saab olla siinkohal alapealkirjas leiduv „Euroopas“. Ega nii väga ei päästa, sest Aafrika ja Lähis-Ida operatsioone kirjeldatakse põhjalikult. Mind puudutab pigem see, et Stalini riigi varustamist lääneliitlaste poolt ei kajastata praktiliselt üldse. Põhja-Atlandi konvoisid ja nende kaudu kohale jõudnud ning merepõhja läinud relvavara mõnes lauses siiski mainitakse. Täiesti unarule on jäetud aga Ühendriikidest üle Vaikse ookeani põhjaosa ja Siberi raudteede tarnitud, tankid, tehasesisustus, veoautod, vanad head villised, rääkimata konservidest, šokolaadist ja muust söödavast. Ilma läänlaste toeta oleks tiblade vastupanu väga kiiresti kokku kukkunud. Ja kui raamatu nimi on „Stalini päästmine“, siis peatükikese pühendamine igapäevase eluspüsimise abile pole vast palju küsitud. Häbi, et mõrtsukat poputati ja putitati? Hea, kui häbigi. Raamatusse võinuks raiuda – nende autode ja ampsude toel Stalin oma surmaminejad ja surmatoojad Euroopasse surus.
No ja sellestki võinuks kirjutada (ühes kohas vist mainis Kelly, et tol ajal polnud Jaapan Nõukogude liiduga sõjas), et Ida-Aasias laamendanud Jaapan bolševikke ei tülitanud ning N. Liit astus Jaapaniga sõjajalale alles pärast esimese tuumapommi plahvatust. Et krabada lõpu eel, mida krabada andis. Seni aga oli Jaapan lasknud rahulikult Ameerika raual Venemaale ja rindele kulgeda. Venelaste ja jaapanlaste tänini ametlikult püsivat sõjajalga mäletavad vähesed. Jaapan saaks praegu päris loomuldasa Ukrainat toetada…
Jah, raamat lõpeb järsku ning veidi veidral kohal. Kas see tähendab, et teised teemad tulevad põhjalikult esile järjeloos või seotuna edasise (sõja)looga teisil tandreil? Ei tea, ent lootma tohib ju jääda. Kuigi rääkisin puudustest, jagub väärtusi piisavalt, et lugeda.
Ilmumisaasta: 2022
Lehekülgi: 432
Kirjastus: Rahva Raamat
ESTER: https://www.ester.ee/record=b5513996*est
Michel Bussi „Hoia mul käest“
Martin Walker „Kalm neljale“
Tea, kas oleksingi noid kaht raamatut muidu ühtesamma soovitusse pannud, aga va prantsusevärk nügis mind ses suunas. Pluss üks detail: Michel Bussi raamatu tegevus toimub kaugel India ookeanis Saaremaa-suurusel Reunioni saarel (Prantsusmaa ja Euroopa Liidu lõunapoolkeral asuv killuke) ning oluline tegelane on kunagi sattunud saarele kurilugusid lahendama päris-Prantsusmaalt, St. Denis’st. Nimelt St. Denis on aga paik, kus Martin Walkeri gurmaanist detektiiv Bruno oma tegusid teeb. Juba neljandas eesti keelde tõlgitud raamatus. Neljas ka Bussi teos, nii et tegelased võiksivad olla tuttavad. Teoretiseerida võiks, et heategelased on ajas ja ruumis mõnel hetkel kohtunud.
Kirjanikud ja kirjutusviis erinevad siiski kaunikesti. Pean tunnistama, et Michel Bussi „Leidlaps lumetormis“ meeldis aastate eest väga, ent järgmise kahe raamatuga erilist kontakti ei leidnud, jäivadki pooleli. Nüüd on meister taas sadulas (sadulas sõna otseses mõttes on ka Walkeri Bruno, hobustel on loos olulik koht) ja soovitan „Hoia mul käest“ lugemist esiteks toopärast, et jälle üks uus isepäine ja –pärane ilmanurk inimestele sõbralikuks kirjutet ning alles teiseks, et lugu on tõesti haarava hooga tehtud, krutskeid täis ega lase end lugeja peas maha kanda kuni päris lõpuni välja. Ootamatu paik, kuhu sõnavägi satutada võib.
Walker toimetab tuttavamas keskkonnas neile, kes varasemaid lugenud, kuid seob kavalasti kokku mitut masti maailmakoledused nagu terropätakad baskide ETAst ja loomalollide PETAst, lisaks veel aegadetagused vihjed ja viited teise ilmasõja taustadele. On muidugi (tõesti vaid mõne lause juures ja eestlase loomupärast paranoiat arvesse võttes) kummaline, et kohalike kommunistidega on kerge iroonia võtmes võimalik rääkida ja veinikest võtta, aga kui ühe tegelase lapsepõlvepildilt ilmub, et ta isa viimatise suursõjaaegu SS-i kuulus, siis see käivitab tõsise uurimise. Mahendab muidugi, et pahaluse tagant tuuakse välja mitu kurikuulsat omaaegset padupunast kurjategijate ühendust. Noh, Euroopas on asjad nii ja nõnda neid ka võtkem.
Igatahes on kummaski teoses hea minekuga põnejutu sõbrale kõik vajalik olemas. Ja sobivad lugeda neilegi, kes põnevusele igavust eelistavad – loed lõbuga läbi ja pärast oled igav edasi.
Ilmumisaasta: 2022
Lehekülgi: 303
Kirjastus: Eesti Raamat
ESTER: https://www.ester.ee/record=b5499815*est
Ilmumisaasta: 2022
Lehekülgi: 327
Kirjastus: Varrak
ESTER: https://www.ester.ee/record=b5509852*est