Friedrich Reinhold Kreutzwald „Eesti rahva ennemuistsed jutud“
Esiteks: väga hea, et Kreutzwald nood asjad omal ajal kirja pani.
Teiseks: väga hea, et neid vahel uuesti välja antakse.
Kolmandaks: nad vääriksid põhjalikku eessõna, järelsõna ja kommentaariumi otse raamatu enese sees.
Mina teen siin lihtsa soovituse ega pretendeeri enamale. Minu põlvkond luges kogu eestikeelse jampsi või viisakamalt öeldes kirjavara niikuinii läbi. Teda oli ju vähe. Ajju läksid nii Kreutzwald kui „Kolmevalitsus“ kui „Deniska jutud“, vahet polnud. Maailm tuli koju läbi raamatute. Täna tuleb maailm koju ja ajju mitmel-setmel moel. Mitte et see halb oleks. Enamasti hea. Palju parem kui malmist mänguasjade, halli taeva ja lehkavate autobusside ajastul. Kõik on paremaks läinud. Raamatute puhul hakkab isegi köitekvaliteet sajandivahetuse madalseisust tasakesi kõrgemale ronima. Arenguruumi mõistagi jagub.
Üheksateistkümnendal sajandil kirja pandud tekstid tunduvad parema kirjavaraga harjunule muidugi totakavõitu, eesti keeles eriti, sest neid pole saanud hiljem etemaiks tõlkida. Kes viitsiks ja peakski Tolstoid lugema? Praegu? Kamoon. Dickensit peaaegu võib. Dostojevskil on omad fännid, aga tema oli ju imetabane kirjeldaja eeskätt, kel puudus oskus lugu kokku kirjutada; läbikukkunud põnevikuproovijaks ta jäigi, saavutellen tahtmatult mõned muud aegadeülesed kvaliteedid. Kogemata tuli eeposekirjanik Kreutzwaldil välja ka seesinane ennemuistsete juttude kogumik, mis soomlaste toel trükivalgust nägi. Tasub lugemist kas või uuema kirjanduse allhoovuste tajumise nimel. Rein Veidemann ütleks siinkohal: tüvitekst.
Ilmumisaasta: 2022
Lehekülgi: 444
Kirjastus: Rahva Raamat
ESTER:https://www.ester.ee/record=b5489238*est
Ilmar Raag „Kuidas hullud said prohvetiteks“
See ei ole maailma kõige uuem raamat, aga minu kätte sattus ta suht hiljuti ja juhatas mind mingit teist rada pidi kultuuri juurde. Ma ei ole kultuurist omast arust eriti kaugel tegutsenud, ent Raag lükkas mõnedki uued põiktänavad lahti.
Eks igasugu arupidamisi on loetud nii pahema kui parema silmaga ja emb-kumb silm teinekord tarvidusel kinnigi pigistet. Siin aga on mitu head asja ühes tükis koos. Soovi korral võib seda teost lugeda kui omamoodi elulooraamatut. Jupphaaval saab autori ja ta tausta kohta päris palju teada. Kel muudpidi huvid, võib nautida kultuuriloolisi ekskursse kõikse kummalikumatesse esteetilise ilmaruumi soppidesse. Täitsa on! On ka äärmiselt vajalikku maailmamõtestusliku fooni loomist selleks, et aru saada, mis jamad just praegu toimuvad ja toimuda kukkuda võivad. Mitte ainult mis, vaid ka miks. Ja usun, et aimu saab tollestki, kuidas nonde jamadega toime tulla. Kuhugi tagaajusse see teadmine / tunnetus tekib, kindel see.
Seega ääretult tarvilik kogumik. Raag on šikk ja elegantne mees, kuid tema puhul ei piirdu euroopalikkus palja bareti või lehviva salli ega kauni mantliga, oh ei, see on südamlik ja süvitsiminev euroopalikkus, kultuursus, tsiviliseeritus, loomulik tarkus. Ilmar Raag on võtnud mitmedki mõtted meie eest läbi mõtelda ja nad seejärel heas kirjasõnas ka välja ütelda. Juba selle eest tuleb talle tänu avaldada. Ma soovitan seda tänu avaldada ta raamatu läbilugemise läbi.
Ja veel. Toda Edasi sarja tasub silmas pidada. Nagu ka Edasit ennast. Tuline kraam. Mul pohlad, kas vaatate veebist või ostate ilusat paberkirja. Peaasi, et loete. Jah, see, et te loete, ongi peaasi. Või, õigemini, et me loeme!
Eks uues raamatus näe, kuidas prohvetid hulluks lähevad. Raag, ma loodan, ei lähe. Ta pole ka veel päris prohvet.
Ilmumisaasta: 2021
Lehekülgi: 283
Kirjastus: Rahva Raamat
ESTER:https://www.ester.ee/record=b5424595*est