Mart Laar „Hoia Ronk. Ühe konservatiivi elukaar“
Mart Laari raamat Karl August Hindreyst on õpikunäide sellest, kuidas kirjutada ühest vanaaegsest vanamehest (kessugusena Hindrey enamasti meelepilti tuleb, kui üldse tuleb) niiviisi, et võhik õhinal lugeda ja vaimustudagi saab. Kujutan vägagi hästi ette, kuidas tänapäeva noor (ja kes see selline õigupoolest on?) võtab ja loeb „Hoia Ronka“ kui suurepärast põnevikku. Kus kirjeldatu juhtumisi kipub ka ajaloolisele tõele vastama.
Ma ei tea, kas mängib siin oma ja olulist rolli seegi, et Hindreyst kirjutamine on Laaril mõtteis olnud juba varasest noorusest saati, ent raamatus on tõepoolest toda noortepärast hoogu ja kirglikkust, mis sobib Hindrey elutakti tabamiseks täpselt õigesti. Enne vanaaegseks vanameheks kasvamist (ja ikka päris rokenroll vanamees sai temast) möllas Hindrey täiega ja kõigil rinnetel, viimast sageli ka sõna otseses mõttes. Pani hullu ja risti ette ei löönud. Mida iganes elu ette ei veeretanud, Hindreyl läks silm särama, kõik uus ja huvitav tuli ära proovida, olgu kodus või kaugemal. Ja tema kaugused olid tõesti kaugel, Kongoni välja. Euroopa oli nagu teine kodu ja mingi tühine rahamure teda tagasi ei hoidnud. Raha polnud kunagi, aga kusagilt sai seda alati, sai ka hästi süüa ja head napsu ja vahel võis ka võlgu klaarida. Selle taha sõit seisma ei jäänud ja üks suur sõit läbi aja ja ilma ta elu oligi. Mart Laar kirjeldab seda täie mõnuga. Stiilinäide (suvi 1941, Hindrey saabub Tartusse, kust punavägi just välja löödud): „Kõigepealt „vabastas“ Hindrey Werneri kohviku: pani Kambjast kaasa võetud jahipüssi nurka ning asus kohvikut põhjalikumalt üle vaatama. See võttis loomulikult aega ning lõplikult sai Werner vabastatud alles järgmiseks hommikuks. Seejärel läks Hindrey vabastama Postimehe toimetust.“
Suurepärane teos ühest me ajaloo põnevamast kultuuritegelasest, kes väga paljudes asjades esimene oli, kui ka tingimata suurimaks ei tõusnud. Vaid see, miks autor Hindreyd konservatiiviks peab, paneb mind natuke kukalt kratsima. Mulle jäi Hindreyst küll kaunis radikaalne mulje. Samas on öeldud, et konservatiivsed vaated on need, mis konservatiivi vanaisa ajal radikaalsed olid. Ja Hindrey sobiks Laarile vanaisaks ju väga hästi!
Ilmumisaasta: 2021
Lehekülgi: 254
Kirjastus: Varrak
ESTER: https://www.ester.ee/record=b5459167*est
Piet Oudolf, Henk Gerritsen „Loodusaia taimed“
Taimeraamatud on natuke nagu kokaraamatud. Ühes servas on arvukate ilupiltidega läikteosed, mis sobivad heal juhul isu ja huvi äratama ning teises veeres põhjaliku peenikese kirjaga täidetud teaduspoolsed teosed spetsialistidele. Ja sinna vahele jäävad kõikvõimalikes stiilides kõikvõimalikele sihtrühmadele suunatud üllitised, mille hulgas leidub head ja paremat ning ka kehva ja kehvemat. Enamikule meist on abi ja rõõmu just sellest vahepealsest osast. Ja mõistagi sest heast ja paremast.
Piet Oudolf ja Henk Gerritsen on nimed, mis aia- ja maastikukujundusega vähegi kokku puutunud inimestele tutvustamist ei vaja. Oma ala klassikud mõlemad. „Loodusaia taimede“ ilmumine eesti keeles on tõesti tore – siin tuuakse eelmainitud äärmused kenasti keskpõrandale kokku. Ilupildiga ei koonerdata, aga põhjalikkuses ja üksikasjalikkuses järeleandmisi ei tehta. Raamatut võib päris pikalt ja mõnuga lehitseda kas või ainult pildimaterjaliga tutvudes. Ja kui lugema hakata, siis jätkub palju kauemaks.
Ma ei arvagi, et oleks liiga palju neid, kes seda tüüpi raamatu ühe hooga selgest huvist otsast otsani läbi lugeda võtavad. Kuigi üks öökapiraamatutest võib ta vabalt olla – miks mitte lugeda igal õhtul endale unejutuks mõne taime või koosluse või aiandamisnõksu kohta. Põhilises on tegu ikkagi teatmeteosega, mida avada vajadusel ning keskmise reipa mullanokkija teadmistarvidust peaks ta rahuldama päris pikka aega. Eks ta ongi üsna aegumatu raamat, algvariant juba üle kolmekümne aasta vana, aga pidevalt täiendet ja kohendet. Eestikeelne tõlge on värskeimast võimalikust.
Teada asi, et seda tüüpi raamatute korrigeerimine ja trükieelne ülelugemine on üks paras piin ja vaev ning et trükiveakurat kipub end ikka ilmutama jämedas kirjas ja silmatorkavates kohtades. Lahknevused sisukorras ja sisus ikkagi pisut häirivad. Kui sisukorras seisab teise osa nimena „Kasutamine“, aga sees on kirjas „Kasutus“, siis olgu pealegi, kuigi vahe on tähendustel olemas, aga kui kolmanda osa puhul on sisukorras „Istutusplaanid ja taimekooslused“ ja sisus „Istutusskeemid & kombinatsioonid“, siis on vist kübeke liiga vabalt võetud. Loodan, et raamat ostetakse kähku ära, sest väärt on ta ostmist küll ja veel, ning et järgmises trükis saavad näpuvead korda.
Ilmumisaasta: 2021
Lehekülgi: 287
Kirjastus: Hea Lugu
ESTER: https://www.ester.ee/record=b5434630*est