Jo Nesbo „Poeg“
Harry Hole lood ei lase Jo Nesbost kunagi lahti (nagu ei lasknud Sherlock Holmes lahti Arthur Conan Doyle’ist, Hercule Poirot Agatha Christiest ja nõnda lõputult edasi kuni selle kirjanikuni välja, kes just praegu alustab järgmiste kümnendite ilmakuulsat sarja). Õnneks on Nesbo ise meeldivalt sageli Harry Holest lahti lasknud (ent loodetavlt mitte lahti ütelnud) ning ekselnud muisse lugudesse, mõnevõrra pentsikul moel lastekirjandussegi. Ja need ristioksa rändamised on tootnud võimsat tulemust. Nagu hiljaaegu eesti keeli ilmunud „Kuningriik“, nii on ka äsjane, algselt paar aastat varasem „Poeg“ päris kindlasti Nesbo kirjutatu paremikus.
Kui läbivate tegelastega raamatusarjas on kirjanikul ohtralt võimalusi arendada, muuta, tagasi vaadata ja muudmoodi mängida, siis uutmoodi loos on reeglid teised. Jah, taust on ju sama, vana hea Norra ja eriti just Oslo hämaram külg, heaoluühiskonna mitte kõige sametisem pool. Põnev on, et üht ja otsest lugu polegi, samas karakterid joonistatakse meisterlikult ja kiiresti ning ootamatult on lugeja raamatus sees mis sees. Mis siis, et ei ole üht suurt küsimust, mille lahendamisele kirjutatu keskenduks. On palju pisikesi ja aegamööda hakkab üht-teist meelevaibale ilmuma. Vaibake ent tõmmatakse lugeja alt mitugi korda elegantselt ära.
Selles raamatus on kõrgtasemel ära vormistet see, mispärast lihtlabase a-b-c-1-2-3 mõrvalooga tänapäeval enam järelejäänud, ent seda väärtuslikumaid lugejaid köita püüda ei maksa. Kirjanduse standardid on kõrgemal kui kunagi varem, need standardid on kõrged lihtsalt žanrides, kust neid varemalt väga ei otsitud. Keegi ei nõua ju uut Beethovenit, uut Verdit, uusi biitleid või uut Motörheadi. Läbi löövad need, kes tunnevad heaste eelmainituid ja paljusid muidki, aga lähtudes tundmusest ja teadmisest, rakendavad loovuse siin ja praegu. Nesbo kirjanduses täpselt nõnda teeb.
Ja veel. Kui mõnes raamatus on Nesbo mulle kuidagi kalk tundunud, siis siin on omapärast tahumatut soojust. Nii hoida!
Ilmumisaasta: 2021
Lehekülgi: 420
Kirjastus: Varrak
ESTER:https://www.ester.ee/record=b5478495*est
Jan Morris „Veneetsia“
Võluvad on need raamatud, kelles linnasid elavaks kirjutatakse. Kokku on noid isepalgelisi üllitisi ilmas päris mitu, kuid päris häid tuleb iga hea kuulsa linna kohta vast paar-kolm läbi aja ja paljude sama heade, ent vähem kuulsate linnade kohta on nad vast alles loomata. Nauditav on ka ilukirjandus, kus tasahilju linn ise loo ja tegelaste kõrvale astub, nii loona kui tegelasena. Ja klassikalised reisikirjad, isegi paremad reisijuhid, linnapõhised kokaraamatud, luule- ja novellikogumikud. Loetelu võiks jätkata ja lõigu kokku tõmmata algupäralisusele püüdlemata tõdemusega, et kvaliteetne kirjavara nakatab žanrist sõltumata.
„Veneetsia“ on oma algvariandis ilmunud aastal 1960 ning õige pisut on autor teda hilisematel kümnenditel kohendanud. Kuni mõistis, et pole mõtet. Sai ise oma tööle ajalise vahemaa tagant peale vaadata ja näha, et nii hea on. Raamat on pärit uue aja künniselt, tehtud vana aja oskustega, mõjub praegu südantsulatava meeldetuletusena ajast, mil kirjutati ja joonistati täiesti teisiti. Siin raamatus ei ole pilte, siit ei leia autorit vaatamisväärsuse taustal ega vastupidi, vajalik andub edasi läbi sõnade. Ja sõnastet pilte on siin rohkem kui heas fotoalbumis.
Võibolla hakkab lugejaskond ära harjuma pildilaviinidega somes ja raamatutega stiilis „käisin paigas x, vaade oli hingemattev“. Sõna „hingemattev“ kordub tänapäraseis keskpäevaseis reisikirjus nõrkemiseni ja nõrkeb siis koos küündimatu sõnalaamaga kusagil sajapaarikümnenda lehekülje ja tagakaane juures. Säherdusest poolpehmest amatööriast välja rappumiseks tasub vana kooli lugemisvara üle rõõmu tunda täiega. Seda enam, et miskis mõttes pürgib „Veneetsia“ täiuslikkusele – autor on tõepoolest võtnud ette linna lahtikirjutamise läbi ajastute ja teemade ja tänavate ja kanalite ja kõige. On sellega ka austusväärselt toime tulnud. Muidu oleks teos ammu ära ununenud ju, aga ei, toimib küll.
Ma ei tea Veneetsiast suurt midagi, pole seal kunagi käinud, lugenudki vähevõitu ja tolle vähesegi kähku unustanud. Morrise raamatut on keerulisem unustada. Tundub, et tuleb ühel ilusal päeval ühes ilusas tulevikus võimalus leida ja üle vaadata. Võimas teos, mis pole ajalooraamat ega reisijuht ega reisikiri, võib-olla hoopis põnevasugemeline armastuskiri? Noore inimese armastuskiri linnale. Linn võib siit südame külge hakata küll, isegi kui süda pole saanud veel linna külge tükkida. Uhke lugu.
Ilmumisaasta: 2022
Lehekülgi: 364
Kirjastus:Eesti Raamat
ESTER:https://www.ester.ee/record=b5468646*est