Kai-Mai Olbri "Unevalgel"
Eesti kirjanduse ja eriti luule soovitamisega on eesti kirjanikul ja eriti luuletajal natuke häda käes. Mul vähemalt küll. Soovitad üht, saad seitse vainlast. Kirud kaht, aga neljateist sõpra ei saa. No ma ei tea, Facebookis võib-olla saaks, aga see pole see pole see. Pealegi tuleb alati keegi, kes tühistab mu arvamuse, kuna X või Y on niikuinii siinkirjutaja sõber. Evides kauaaegset kogemust Eesti kirjanduse rindel ja ründel, usun, et saan sõbralikult läbi enamiku Kirjaoskajatega. Loodetavasti on ka mõni kaunakandja, ent teada pole nad endist söandanud anda.
Kai-Mai sobib Karl-Martinile soovitada kindlapihta. Esiteks ei ole "Unevalgel" teps mitte luule, üks probleem langeb ära. Teiseks on autor piisavalt rõõmukas eas, et sobida isegi Aino Perviku gängi - nendest kunagi pikemalt, vihje korras vaid, et surematult elaval Jaan Rannapil ilmus järjekordne äge lasteraamat - ning langevad ära mitmed kahtlased ühtlustused. Ma ei ole mingi Kai-Mai kui kirjaniku fänn kunagi olnud, kuigi ta on leebelt meeldinud. Kunagi oli see vist Tiit Pruuli, kes võttis KMO olemuse kaunisti kokku, et on ta mis ta on, aga kindlasti aus ja kirglik ja... See vaimline rida jätkub, mis siis, et poeesia või reisijuttude asemel on meil siin unenäod. Need on korraga nii poeetilised kui reisilised, nad viivad paljudesse kohtadesse. Ja aegadesse.
Vist tõin vanuse teema eksiviisiliselt ennist sisse. Kai-Mai on omal moel iginoor, ent ei eales tobemõttes lapsik. Ta võib meil kunagi käest ära surra, ent oma loomingus tema miskit vanainimese jura ajama ei hakka, patsime. Unenägude ümbermeisterdus ei ole ju teab mis uus teema, ent vähesed saavad hakkama. KMO võiks oma uneilmas Asko Künnapiga rinda pista, tulemus tuleks terav ja tõsilik. Ja kui AK on napim ja tõsiluulem, siis KMO vestab lugusid, tajudes poeetilist ja müstilist kuma iga närvi ja värviga. Tobe lugu, ent miskis omas unemaises meelepildis sujuvad nad üheks.
See kergus akvarellides (nood varasemad just, na palju neid!), see malbe sõnakasutus ja julge kokkupanu... siin on kokkuvõttes mingitmoodi Kunst, mille puudutust üleliia sageli ei kohta. Mulle meeldib, ma tunnen siin midagi head. Mida? Ei tea, aga on.
Suveöö kisub tumedaks. Tasub läita lõke ja süveneda enne oma une saabumist hea kirjutaja pildistikku. Väärt värk.
Ilmumisaasta: 2022
Lehekülgi: 74
Kirjastus: Kaarna
ESTER:https://www.ester.ee/record=b5495782*est
TJ Klune "Maja taevasinise mere ääres"
Vaba ja puhast fantaasialugu on vaja, head lastekat on vaja, head suurtemuinakat on vaja, kirjanduses on kole palju asju (vabandust, iluspalju asju), mida on vaja. Kui oled elu jooksul liiga mitu liiga mitmesugust teksti läbi lugenud, siis on karmus ja kuivus ja küünilisus kerged tulema. Rääkimata irooniast, mis on ju üksiti ärgpükste esmane kaitsereaktsioon. Ja eks võta siis kätte ja püüa puhtal meelel paar selget sõna öelda raamatu kohta, mida nii lihtne oleks mõne skeptilise noolega põhja lasta. Või lõunasse.
Enamjaolt toob tõhusama tulemuse, kui põhjalikult lõunale viia. Lõunatasin mõtlikult TJ Klune' iga taevasinise mere ääres. lehitsesin ja lugesin. Kergitasin klaase, kus kerged joogid. Vaimusilm vaatas, vaimukõrv kuulatas. Jah. oli küll niisugune raamat, mida laps-mina omas laps-keskeas täpselt tahtnuks. "Kääbik" ilmus eesti keeles aastal 1977 ja see oli üks murdehetk. Minu jaoks on kirjandus enne ja pärast seda. Ja ma ei ole kindel, kas tänapäeval saab üldse olla raamatut, mis kellegi jaoks maailma murrab momentideks, epohhideks. Pigem loodan, et on teoseid, mis loovad seoseid ja aitavad elumürglist läbi sumiseda. Parimad kõnetavad nii noori kui suuri ja aitavad noid omavahel jutujärjele. Siin näen seesinase romaani head oskust ja võlu. Iga romaaniga on sama kolb sõltumata žanrist, et võib kokku keerata ükskõik mis olluse, ent kui ei veena, siis olgu või imeloom. Kui veenab, käib ka kaerahelbepuder, mida üldjuhul ju inimtoiduks arvata raske. Sel suvel võiks selle raamatu rõõmu ja mõtteainet ette võtta.
Väljamõeldiste maailmad edenevad ja arenevad ja paljud noist mõeldistest muutuvad me omailmade osaks. Kuidas, kas ja kui palju, ei ennustaks ma. Ent kui pean tegema ühe riiuli raamatutest, mille lugemine saab avitada meid sammukese teel lahedama, säravama, ilumeelsema ja inimlisema, sisuliselt armastavama ilmavaate suunas, siis "Maja taevasinise mere ääres" leiaks koha sel riiulil küll.
Keskpäraseid poolmuinasjutte jagub. Mu poeg ütleks omal skeptilisel keelel heal juhul "norm". Ma siis püüan soovitada neid, mis "jäävad normi positiivsele poolele". Raamatukogude aasta puhul soovitan igaühel oma raamaturiiulit loomingulisel pilgul kantseldada ning kodukohajärgsele raamatukogule häid nõuandeid terviseks viia!
Ilmumisaasta: 2022
Lehekülgi: 511
Kirjastus: Rahva Raamat
ESTER:https://www.ester.ee/record=b5491472*est