Loone Ots „Kuulsad naismõrvarid. Šokeerivad mõrvalood läbi aegade“
Kui teil on näidendit vaja, soovitavalt kultuuriloolise taustaga, siis minge Loone Otsa manu. Ta on neid teinud juba vaat et rohkem, kui tal eluaastaid (kirjaniku ja saati veel daami puhul ei tohi neid asju liiga täpselt teada, mõnedki teosed võivad olla sahtlisse kirjutet, mitmedki aastad sahtlisse elatud, kummadki võib vajadusel kasutusele võtta). Autoril on varuks ka arvestatav õpetlasekarjäär ning sellest johtuvalt pole üllatav, et seesuguse taustaga looja on tahtnud ja osanud toota ka ülevaatliku raamatu miks mitte näiteks naismõrvaritest.
No mida teemat, eks ole. Pole ime, et raamat mu radarile pole jäänud. Üks lollimaid (alam)žanre niigi totrusemaal toimetavas elulookirjanduses on raamatud, mis räägivad (enamjaolt mõttetutest) isikutest, kelle ainus vähegi märgiline saavutus on olnud kellegi elulambi väljalülitamine. Olgu noid tapetuid siis üks, mitu või miljoneid. Loone Otsale tuleb au anda ses mõttes, et tema raamat võiks anda mõista – meil Eestis ei ole üksteise mahanottimine heaks tooniks ning üle paari neutraalse lehekülje sellega ära ei teeni.
Lugesin esmalt läbi sisukorra, kus naismõrtsukid reas, polnud teisi vist sadatki. Avastasin, et olin loetletud nimedest varem kohanud vast nelja-viit. Mõned aadlidaamid ei tulnud ehk esimese hooga meelde. Tõdemus oli rahustav. On osatud elukest seni veeretada nõnda, et mõrtsukatest liiga palju ei pea ega tea. Mõnd justkui teaks, ent – nood on suuremalt jaolt meesinimesed. Looduses surmavad suuremad ikka väiksemaid ja inimese mõõtu kasvamata jäänud inimestega on sama värk. Pigem mehed naisi.
Eks iga nime ja juhtumi taga on oma lugu. Mõne lugu on selles, et lugu ei olegi ja mõni lugu on tegelikult väike kurb lugu palju suurema ja kurvema loo sees. Vastamata küsimusi on küllaga. Ent ühisjooneks – tapmine ei vääri meenutamist, mäletamist, raamatusse raiumist. Loomine väärib.
Kes tahab täiesti teistsugust Loone Otsa lugeda, mingu teatrisse või võtku ette mulluse romaanivõistluse esikohta jaganud, paljukiidetud ja -tutvustet „Armastus“ ning elamus on vägagi erinev, samas garanteeritud.
Ilmumisaasta: 2021
Lehekülgi: 335
Kirjastus: Rahva Raamat
ESTER:https://www.ester.ee/record=b5431380*est
Peeter Ora „Hull Prantslane ja Tuline Kass“
Jürgen Rooste „Loimurite laul. Väike korrosioonikatekismus“
Kirjanduse sees ja servadel mõnd aega ringi uidelnuna on ajuti kerge tekkima tunne, et pilt oleks justnagu klaar. Siis on paras hetk sattuda silma alla mõnel raamatul/autoril, kes üllatab ja vaimuvee virvendama paneb. Peeter Ora esimene luuleraamat sai hakkama. Ütlen kohe ära triviaalsed asjad, et oleksin toimetanud tihedamaks ja ühtlustanud interpunktsiooni ja osad tekstid jätnud järgmist valimikku ootama ja et alustav poeet on kunstnikuna kindlasti oma oskusi kauem lihvinud. Et olgu öeldud, need ei puutu liiga palju asjasse. Puutub see, et siin on värvikust ja pildilisust tekstide sees, siin on lugude jutustamist ja kujundite loomulikku tulekut, on paljutki, mida tükk aega eestikeelses algupärases luules nappinud. Miskit pauerit ja pointi ja kohati saadakse metsikult kappav luuleloom ka kontrolli alla. Siis on tulemus nauditav. Muidu on kergelt kohmakas noorusjõust pakatav rokenroll, andeka ratsuri esimene rodeo. Või rüütliturniir. Igatahes igati huvipakkuv sisenemine eneseküllaselt loksuvasse luulepilti, mille ergastamine sotsiaalrämedustega ei toimi jo ammu, otsatust teejoomiskirjeldamisest ja metsasoigumisest kõnelemata.
Lüroesseistikat ma tõesti ei armasta, seepärast on rõõm siinrajal lehvitada vanale sõbrale Jürgen Roostele. Pärast pikki eksikäike kõigeavaldamise radadel (mille hoolsasti toimetet paremik kunagi kaantevahhe koondatuna võib moodustada Jürgeni ühe perioodi kontsentraadi) on Rooste „Loimurite laul“ raamatu näo ja teoga korralikult rohitud ja sõnatäpne luulekogu. „Ilusaks inimeseks“ oli tal viimane selline, mida võrdleksin perfektse rockialbumiga. Loimurid toovad Rooste tänasesse päeva ilma beatbarokse päevakajaslepita. Täpne ja tugev tekst, peaks ühenduma kõigiga, kes päramise aastasaja poeesiaga sama keelt räägivad.
Luulet on mõtet lugeda küll. Mitte isegi tingimata turvaliselt head, ent mitte ka juhuslikku viletsat. Just sihandest huvitavat.
Ilmumisaasta: 2022
Lehekülgi: 168
Kirjastus: Kullapuu
ESTER:https://www.ester.ee/record=b5490607*est
Ilmumisaasta: 2022
Lehekülgi: 143
Kirjastus: Näo Kirik
ESTER:https://www.ester.ee/record=b5494753*est