„Sinisild / Sinisilta“
Väikesed antoloogiad – ütleksin pigem siiski mitme-autori-kogumikud – võivad välja kukkuda nii ja naa. Sõltuvalt eeskätt sellest, kas on mingi kandev idee ja selgroog, mis neid laiali valgumast hoiaks. Reijo Roosi koostatud ja noore mehe koolitööst hakatust saanud kakskeelne kogumik „Sinisild / Sinisilta“ on töö käigus ja oskajate abil endale sellise tüve sisse kasvatanud. Olles omal moel üks huvitavamaid sissevaateid elavasse Eesti luulesse. Soome silla alustalana on seltsi võetud ka Lydia Koidula, ent mitte rohkem vanu ja surnuid. Mis on mõistetav, kuna kogu Soome-teemalise Eesti luule vähegi põhjalik läbikammimine on kõrgema kui gümnaasiumitöö rida. Siin aga on meie aja rohkem ja vähem tuntud luuletajaid ja nende tekste, mis ühel ehk teisel kombel Soomega seotud. Luulerännakuna mõjuvas järjestuses moodustub lugeda oskajale kenake Soome-reis. Ajakirjandusestki on leitud varasemaid poeese, mis raamatuis ilmumata, küllap on mõni ka otse siinsele valimikule mõeldes loodud. Otsitud, leitud ja tellitud head tõlked. Hea eessõna koostajalt, huvitav essee-järelsõna Jürgen Roostelt (oi, mulle meeldivad raamatud, mil on ees- ja järelsõnad!) Kes iganes tahab ühe konkreetse nurga alt välja valgustet vaadet tükikesele tänasele Eesti luulele ja selle Soome-sidemele, saab siit mitte ehk ammendava, ent kindlasti huvipakkuva ja edasi lugema kannustava lävepaku.
Ilmumisaasta: 2020
Lehekülgi: 152
Kirjastus: IlmaPress
ESTER: https://www.ester.ee/record=b5380658*est
Vilmos Kondor „Patune Budapest“
Teeb väga head meelt, et Vilmos Kondori raamatusari, mis „Budapest noiriga“ alguse sai, läheb eesti keeles edasi. Iga muuilmalugu, mis anglo-ameerika ja skandivaavia põnevike kõrvale tekib, on kui sõõm maitsvat õhku. Kondori sari aga ei paelu mitte niivõrd oma põnevikukvaliteedi – mis tas vaieldamatult on – kui suurepärase kirjanikusulega vormistet sissevaate tõttu Ungari ja lähi-Euroopa mitte liig kaugesse ajalukku. Seekord siis suure sõja algusaega. Nukker ja õpetlik on näha, kuidas asjalood aeglaselt üha enam untsu lähevad, kuidas ka kõige suurem sõda ei hakka päevapealt suurena, vaid vindub vaikselt. Kuni enam ei saa keegi enam aru, kui sügava jama sisse satutud ollakse. Ja kostab välja seegi, mil kombel mitmegi tänase murekoha juur ja juuretis on tegelikult minevikus. Mida maksaks meeles hoida. Vähemasti kolm raamatut on sarjas veel, jutujärg otsaga läinud sajandi viiekümnendates aastates, lootkem, et need kõik jõuavad ka meie keelde.
Ilmumisaasta: 2020
Lehekülgi: 333 lk
Kirjastus: Regio
ESTER: https://www.ester.ee/record=b5367232*est
Jo Nesbo „Macbeth“
Jo Nesbo „Macbeth“ on omalaadne vägitükk ja meistriteos. On ju Shakespeare’i algupärand üks suurmeistri kõige segasemaid, logisevamaid, loogikavabamaid, eskaleeruva vägivalla ja maagiaga pikitud lugusid. Selle toomine lähiminevikku ja kirjutamine sidusaks korruptsioonilooks võis autorile paras väljakutse olla. Väljakutse esitas kirjastus Hogarth Press, kellel on käsil ambitsioonikas projekt luua tunnustet kirjanike abil Shakespeare’i peateoste uusversioonid. Päris kõvad nimed on mängus, Jeanette Winterson, Margaret Atwood ja Anne Tyler näiteks on juba oma töö teinud, aga paljut on veel oodata. Mitte et Shakespeare’iga enne mängitud poleks, pigem vastupidi. Küllap on ta üks kõige interpreteeritum ja eksperimenteeritum kirjanik läbi aegade ja ajastute. Põnev ikkagi.
Nesbo ei saa siinkohal sugugi oma harjumuspärastes vetes ujuda. Tema tugevusteks on alati olnud koha- ja ajastutäpsus, meeldejäävad karakterid, raudselt hallatud looliin. Ja nüüd on Shakespeare talle sootuks teised raamid sättinud. Koht ja aeg on umbmäärased (midagi Sotimaa-laadset, kunagi umbes viiskümmend aastat tagasi näiteks, vist), lugu ekslev ja rütm pekslev. Nimed aga enamvähem või täpselt samadeks jäetud. Esimestest peatükkidest jääb mulje, nagu oleksid sattunud mõne Roger Zelazny või Cormac McCarthy taolise tumetseja düstoopiasse. Ja ega olulikult helgemaks ei lähegi. Mis aga juhtub, on, et aastatega hästi sisse töötatud jutumasin võtab tuurid üles ega lase tempol raugeda kuni niivõrd-kuivõrd võiduka lõpuni. Misjärel igaks juhuks veel üks väike vint peale keeratakse. Päris imetlusväärne, kuidas õnnestub enamikust Shakespeare’i seatud takistustes mööda põigata ja üle ronida. Kindlasti on „Macbeth“ loetav ka ilma algteost tundmata, ent märksa mitmeplaanilisem, kui vahepeal mälu värskendada. Shakespeare’il saab muidugi alati hästi palju inimesi surma, ei koonerda Nesbogi. Sedasorti kirjandus lihtsalt.
Jo Nesbo senise loomingu austajale ei pruugi see raamat üldse meeldida. Kuigi võib. Samas võib see teiselaadse maitsega inimesele olla heaks sissejuhatuseks Nesbo juurde. Kuigi ei pruugi. Ja Shakespeare’i võimalustest huvitujale on see vältimatu lektüür niikuinii.
Ilmumisaasta: 2020
Lehekülgi: 479
Kirjastus: Varrak
ESTER: https://www.ester.ee/record=b5380737*est