Ott Järvela „Järvela jalkasahver. Jalgpallilugusid meilt ja mujalt“
Varuge raamatuid, sõbrakesed, sest jalka ilmameistrit hakatakse võistlema ning pool telekat on kuu aega palle ja pallureid täis.
Ma armastan jalgpalli. Ma ei tea jalgpallist kõige vähematki ja see vähenegi läheb muudkui meelest ära. Ent selles mängus on elegantsi ja hoogu ja kõrgust ja madalust ja nalja ja rõõmu ja tõsidust ja pätlust ja tõtt ja traagikat; jalgpall on vist ainumas osa spordist, mis on rohkem kultuur kui kehakultuur.
Armastan ka raamatuid, mis on kirjutet niiviisi, et lustiga loeb ka inimene, kes teemast ööd ega mütsi ei jaga. Hea kirjutaja toob lugeja vaimlise kamina ette karvavaibale korraga kosmose, kokanduse ja korvpalli, antud juhul siis jalgpalli. Mina ei teadnud noist juttudest pooli nimesid ega taustatoone, mis ei takistanud mul vähimalgi määral „Jalkasahvrit“ mitu tundi jutti täiega nautimast. Olen kaunis kindel, et ka inimene, kes jalgpallist kolligi oimata ei taha, on võimeline siinse loostiku seltsis meeldivalt aega veetma. Pole välistet, et arusaamine jalgpallist hakkab samuti tekkima. Või vähemalt ütleb lugeja sisetunne, et midagi ses asjas ikkagi on, ei tasu end ühest kultuuriruumist päriselt välja lõigata, pigem suhestuda. Mine sa isahane tea. Ükski tarkus pole tarvitamata jäänud. No ja kui veel telekas palle täis pea jõuluni välja, nagu öeldud.
Jah, naised ja romantikud ja kes te kõik seda loete. Jalgpallis on midagi eluolulist meile kõigile. Tuleb vaid üles leida. On koomikule ja kaabakale, on korralikule ja kaosekakule, on õrnale, on rämedale. Pallurid on aastakümneid väitnud, et pall on ümmargune, aga ma ei oleks selles nii kindel. Ta on ikka väga mitmemõõtmeline väga mitmes mõttes. Jalgpall kui nähtus veel märksa mitmemõõtmelisem. Jalgpall on pagana intelligentne mäng. Lähemal vaatlusel selgub, et ka ameerika jalgpall on vägagi intelligentne mäng. Loll jalgpallur on peaaegu oksüümoron.
Eesti jalgpallis läbi aastakümnete üks olulisim tegija Aivar Pohlak on näiteks väga hea luuletaja. Ta ei avalda enam, ta keskendub põhilisele. Hetkel. Mitmed Eesti kirjanikud on (olnud) korralikud jalgpallurid. Nad väga ei mängi, nemadki keskenduvad põhilisele. Aga ühisosa on olemas. Juttu jätkub kauemaks.
„Järvela jalkasahver“ tõmbab MM-i sujuvalt käima ja paneb mõtte liikuma. Ehk ka jalad. Nii memmedel kui mehemürakatel. Mõnus!
Ilmumisaasta: 2022
Lehekülgi: 208
Kirjastus: Rahva Raamat
ESTER: https://www.ester.ee/record=b5524719*est
Ottomar Sukko jt „Vanamehe koomušk“
Graafiline romaan on Eestis tõsimeelne värk. Pärt, Rehepapp ja vankrimääre. Suur kunst. Klassikaline lehesabade koomiks (comic strip) on natuke harvem, väiksem ja ebamäärasem. Ei taha hakata kiitma ega kritiseerima – kummakski oleks alust. Kuidas see kõik graafilisteks novellideks, jutustusteks, miniatuurideks, novellettideks, laastudeks jagada…
Vanameeš on omaette kategooria ning jalgpallikuu eel tuleks soovitada midagi ka neile, kes pikka juttu ei loe, aga lõuatäie naeru tahavad kõhusügamise ja mehise lonksu kõrvale jälle ja ikka. „Vanamehe film“ oleks mu meelest parim Eesti film üle aegade, kui ta ei võistleks tihedas kategoorias. Nukukate ja joonikate hulgas on meil nimelt jo aastakümneid uhkeid asju olnud ette näidata. Nõnda jääb mu lemmikuks pärisfilmide hulgas endiselt „Malev“ ja „Vanamehe film“ võidelgu oma võitlust edasi. Aitan ja toetan ;)
„Vanamehe koomušk“ on natuke suur ja skemaatiline, samas alustaja koomuškilugeja jaoks võib-olla just täpse lähenemisega. Järgmine julgeb olla vast mahukam ja veel hulka segapäisem. Jõujooned saavad esikteoses teadagi maha pandud. Päris viieaastaste vahukleidiliste lulluprintsesside raamat ei pruugi just olla. Samas keskealine ülekaaluline eesti isik, kes pärast kaheksanda klassi lõpukirjandit pole sõna ega pildiga kokku puutunud väljaspool seebioopereid ja hinnasilte – temale on vanamehekoomušk vinge lugemine. Vänge on ta noile/meile teistele. Ja oi tont, kui lõbus. Ei tohiks olla, ent on.
Mitte et ninaga viskajaid, peenutsejaid, igivigisejaid ei jaguks. Iga hüva nalja ligi jätkub neid. Ninaga viskamiseks on omad paigad, kus päris inimesed ei käi. Ja nood teised kohad, kus käiakse harva ja jala, keiser kaasa arvatud. Mis siin pikalt põrsaussi põrguurgu ajada, aadressil www.vanamehemultikas.ee võib sipsti seninähtamatule tasandile jõuda. Rääkimata sellest, et kinu ja vinu ja koomuski juures on alati tegelemas hulka rohkem inimesi kui kaanelt näha – tänu siinkohal nendele ja ootame uut, hullemat.
Heh, mõni pisike raamat oskab nii lahedalt loll olla, et teeb tükiks ajaks meele heaks!
Ilmumisaasta: 2022
Lehekülgi: 96
Kirjastus: Helios
ESTER: https://www.ester.ee/record=b5523823*est