Jaan Tamm „101 Eesti kindlust ja kaitserajatist“
See on üks tunamineva aasta ilmunud raamat, millega ma varem polnud kohtunud ning seda rõõmsam olen praeguse kokkusaamise üle. 101-sarja olen kunagi varemgi soovitanud ning väheste eranditega võib teda jätkuvalt soovituskõlbulikuks pidada. Jaan Tamme raamatu soovisin soovituseks siiski kerge kuudekihi alt välja kiskuda. Et sujutada inimesi raamatukogudesse (poodides ei pruugi leiduda enam). Kogudes leidub, uskuge mind, ma tean.
Suvi lõpeb, lumi tuleb, mattub maastik, ootama hakkame kevadet uut. Mil taas tohib vallidele tõusta vaatamaks ajalikke kihistusi ja ajulikke nihestusi ja inimlikke nahistusi, mis kokku moodustavad meie loo. Inimene on omavahel möllanud ja madistanud ja tapnud ja töllanud kogu oma olemasolu vältel. Mingeid märke on sest maha jäänud. Nood 101, mis isand Tamm välja valis ja kirja pani, tasub võimaluse korral läbi jalutada igal seitsmel juhul. Kui vanaajaulaelu ja uueajailuelu suhestamise asjus vähegi huvi on. Kohtadel käimine annab keha- ja kõhutunnet, vaimlist vaibi ja tegelikkuse teadmist. Kohtadel käia olles neist lugenuna on juba teine tase. Võib tekkida tahtmine lugeda lähemalt ja külastada sagedamini.
Minu jaoks üks parimaid raamatuid, mis lugejaradari alt ilmumisaegu läbi vurises, ent mille ülesleidmise üle väga rõõmus olen. Lugemisvara, mis võib silmad särama panna paljudel noortel ja sestap tarvilik ka õpsidele. Puhas tarkus ja teadmiste hakatis, kutsub kodumaad omamaks uurima!
Ilmumisaasta: 2020
Lehekülgi: 220
Kirjastus: Varrak
ESTER:https://www.ester.ee/record=b5309905*est
Imre Siil „Lapsepõlv Nõukogude Eestis: 1960.-1970. aastad“
Väga täpne pealkiri kahtlemata. Paljust muust siin juttu ei olegi. Mis on, on samuti täpne – niivõrd, kuivõrd lapsepõlvemälestused täpsed saavad olla. Kõhutunne ütleb, et küllaltki täpsed. Sest kaunikesti kuivakene on see lugu. Mitte ilmtingimata pahas või kriitilises võtmes. Teinekord teeb konkreetsus kauniskirjanduslikkusele silmad ette. Mõni teinekord aga tahaks just loomevalla sekkumist, ergahtavat käimatõmmet… Ei ole kerge kirjandusega.
Ma ei teagi, kas ma naudin ses teoses enam ühtlaselt , et mitte öelda tasapaksult kirja pandud igapäeva – no teame ju neid Moskvitše ja maaelu – või pigem loon ise mulle kui lugejale antud legoklotside kaudu mitmekirevamaks omaenese maailmapilti tost ajast ja ajastust. Ju on mõlemad võimalused õhus ja teoks saamas. Kirusin seda raamatut paarkend lehekülge tublisti, ent siis sai ta mu nakkesse ning tundub, et on lootust ka järgedele.
Imre Siil pole belletristina mu jaoks kunagi kodumaises tipus tegijana tundunud, aga ta puhul on see veider värk, et kui ma enamasti loen viiskend lehekülge ja siis otsustan, kas raamat haagib või ei, siis Siili puhul jäänud olen lugema kauemaks ning lugenud lõpuni. Olles umbes seesuguse sedastuse otsas, et vaimustavat elamust ei kohanud, ent maru hea, et lõpuni sai loetud. Väga vajalik osa kirjandusest, mis ei püri Vildeks, aga kehastab kehandit, kust kõrgurid kasvavad. Kui kasvavad. Jõudu kõigile igatepidi. Kui kõik oleks kuld, siis kus oleks rukis?
Ilmumisaasta: 2022
Lehekülgi: 223
Kirjastus: Hea Lugu
ESTER:https://www.ester.ee/record=b5507831*est