Wimberg „Enne kui“
Wimberg „Pruut, kuningas ja muusapoeg. Eesti luule algus. Eestikeelne luule 1637-1721 transpoetiseerituna 21. sajandi kirjakeelde“
Meenub aastatetagune Kirjanike Liidu väiksemat sorti juubelipidustus, mil Wimberg käis ringi ja virises, et need peened pipsnäkid, mida kandikutelt haugata pakuti, ei ole miski õige söök. Ja tema kaaslanna rahustas urisevat autorit muudkui, et ära muretse, Jaaguke, lähme varsti koju, teen liha ja kastet ja kardulast, saad kõhu täis, kõik hästi ju.
Wimbergi luule on kaunis sarnase minekuga, valjuhäälne ja jaksakas. Eks ta teeb siin-seal mõne peentüki sekka, sushirulli suurusele kartulile lisab killu kilu ja veidi rohelist, üldjuhul jagab aga tummiseid praade ja päris võluvat sõnaohtrust. Mille sisse mõistagi satub ka nö kollast toitu ehk praekana friikatega ja muudki friteeritud värki – üldjaolt on Wimbergi poeesia kulinaarses mõttes värvikas liuatäis hüva sõnarooga, mis kõhtu kindlasti tühjaks ei jäta, pakkudes sealjuures omajagu nauditavaid ampse. Ja keegi ei käse kõike korraga ära süüa. Jätkub mitmeks korraks. Ja kirjanik Wimergi tohib rahumeeli söödavas võtmes kirjeldada, sest et mude hääde raamatute hulgas on ta avaldanud ka ühe üpris eriskummalise lähenemise kodumaisele köögile. Otsige raamatukogudest, selleks nad ongi.
„Enne kui“ on üks rammusam tänavune luulekogu ja teda on palju. Ei maksa lootagi, et ühe hingega meelde tõmbad, tasub sisustada mitut mõnusat õhtut. Ei, kõik ei ole kaugeltki mugav ja kaminaveerne, on valusat ja on teravat, siiski parlanksis. Minu maitse järele üks tänavusi paremaid poeesistikke, millest mingil juhul mööda vaadata ei tohiks. Ja nõnda külluslik, et igasuguse luule lugeja võiks siit leida kõnetava teksti. Mitugi.
Pika nimega raamat „Pruut, kuningas ja muusapoeg….“ on hoopis teine ooper. Võtta kätte ja taaskirjutada tänapäevasele inimesele arusaadavasse keelde kogu teadaolev eestikeelse luule algusaeg kolme-neljasaja aasta tagant – see võiks olla elutöö. Üks elutöö Wimbergil jälle tehtud. Viimasest Vikerkaarest leiab asjatundliku arvustuse koos sõbraliku kriitikaga, ent minu asi on soovitada ning jah, kui see raamat paneb mõnegi inimese me kauniskirjalisuse esimest tulemist lugema, siis ongi juba kõik hästi. Edasi saab ainult veel etemaks minna. Teos kõlgub uurimuse, tõlke ja autoriluule vaimundavatel rajamaadel ning on paganama uhke lugemine. Ma ei oskagi paremat soovitust anda kui et mindagu, loetagu. Võimas maamärk lõpu poole tüürivas kirjandusaastas!
Ilmumisaasta: 2022
Lehekülgi: 268
Kirjastus: Pakett
ESTER: https://www.ester.ee/record=b5502575*est
Ketlin Priilinn „Väike raamatupoodnik Alice“
Rebecca Raisin „Aria ratastel raamatupood“
No mida hellureid ja põmmu on ühel usinal eestlasest kirjanikul tarvis oma teost pidi kobida tunamineva sajandi Inglismaale ja kupatada kokku kõik maailma klišeed, tahtsin esimese hooga küsida, kui hakkasin Ketlin Priilinna raamatut lugema. Mida lehekülg edasi, seda paremad vastused oma esmasele, ürgmehelikult emotsionaalsele küsimisele sain. Mis ajastus siis veel toimetada romaanikirjutamise vanu häid nõkse tarvitada tahtes, kui mitte selles, kus need leiutati ja paika pandi. Paika kõik loksuski ja eelarvamusest sai rõõm. Ju rõõmustavad mugavates haudades ka Dickens ja teised toredad, olgu nendelgi kodust kraami kaugest tulevikust.
Hakkasin ju lugema seepärast, et mulle hirmsasti meeldivad kõikvõimalikud raamatud raamatutest, raamatupoodidest ja raamatukogudest. Neid võiks eesti keeles juurde teha ja lisa tõlkida, peaasi, et raamatutega suhtlemine ja suhestumine inimestel meelest ära ei läheks. „Väike raamatupoodnik Alice“ on imearmas lugu ja kuigi ta pakub vingatslugejale lõputult võimalusi irisemiseks, siis teise käeba jagab sama lahkesti rõõmsal avameelel lähenejale kõiksugu häid asju, mida vana aja romaanides justnagu jagus, ent tänapäeval väga ei leia. Ei ole kaugeltki mu lemmikumat sorti kirjavara, aga head rõõmu andis ja tean päris palju inimesi, kellele just seda vaja ongi.
Rubriiginimena seisab esikaane allservas „ajaviitelugemine“ ja see on hea – aeg tahab aeg-ajalt viitmist ning lugemisest paremat viitmisviisi pole aeg endale täniajani leiutanud.
„Aria ratastel raamatupood“ on samamoodi asjake, mille võtsin ette, kuna raamaturaamatud on ägedad. Pelgasin küll, et läheb korraga massiivseks naistekaks (mida iganes see sõna ka objektiivselt ei tähendaks, ent žanr on olemas) või lilleliseks armastuslooks või lausaliseks suhtedraamaks. Uh, draamat ma ei armasta. Alfred Hitchcock vist ütles, et draama on elu, millest on eemaldatud igavad osad. Teatri ja kino ja määratlejate põhjal on kaua tundunud, et niiöelda tõsises draamas jäetakse just see igav osa alles. Siin ei jäeta!
Jah, eks ta natuke lilleline ja sädistav ja suhteseguline on, ent raamatute vaib tasakaalustab uushipilikkuse ja muu, mis aegajalt muidugi lõbustab ja naerutab. Suveraamat, hea talve eel meelelustiks lehitseda. Ja võtab lugema, naksab kaasa küll. Ei ole ainult pehme pudru austaja kodukört, siin on ikka ürte ja vürtse ja särtsu - väärtusahel saab vaheldusrikas.
Ilmumisaasta: 2022
Lehekülgi: 230
Kirjastus: Eesti Raamat
ESTER: https://www.ester.ee/record=b5502575*est
Ilmumisaasta: 2022
Lehekülgi: 229
Kirjastus: Hea Lugu
ESTER: https://www.ester.ee/record=b5502089*est