J.G.Ballard „Koleduste väljapanek“
Kummaline raamat kummalistest aegadest. Omal kombel õõvastav ja omal kombel koomiline. Aga väga sümpaatne oma ülesehituse poolest. Olen alati olnud suur ees- ja järelsõnade austaja ning seega jäi muidugi esimese asjana silma, et raamatul on nii autori saatemärkus kui ülevaatlik järelsõna Tõnis Kahult, lisaks iseloomustuslikud kaanetekstid Ene-Liis Semperilt ja Jaak Tombergilt. Väga uhke. Tutvustuslike autoriseeritud kaanetekstide aeg näikse Eestis kätte jõudnud olevat.
Natuke jääb mulje, justkui sooviks iga lisatekst, ka autori enese tehtu, raamatut kuidagi väheke välja vabandada. Pole siin vabandada midagi, on hullemat nähtud. Õigupoolest on see ju 1970nda aasta raamat (mida küll on hiljem täiendet ja siinne on tõlgitud 1990nda aasta väljaandest) ning kõneleb tänaseks klassikaks muutunud koledustest. Turvalistest vana hea 20nda sajandi (keskpaiga) koledustest, mida miksitakse populaarkultuuri ja meediaga ning küllastatakse vere, tule ja eriomase seksiga, kui nüüd korraks kodumaist koleklassikut meenutada. See perversioonide ja transgressiooni piiril kõlkuv seksuaalpatoloogia, mida järjekindlalt siia-sinna põimitakse, mõjub omalaadse ironiseerimisena toonase ol-lal-laa lillelaste seksuaalkultuuri kallal. Tänaseks on mõlemad laadid mõnusasti ajaloo alumisse sahtlisse vajunud ja head teed neil minna.
Sisuliselt on tekstistik tegelikult päris tüütu, võiks lühemgi olla ja hea, et pikem ei ole; eks sellist nalja saabki teha täpselt ühe korra. Aga päeva päästab asjaolu, millele autor oma juhtnuudlis viitab – raamatut võiks lugeda nõnda, nagu teda kirjutati – nimelt siit ja sealt vaheldumisi. Ja alles siis vaadata, kuidas pilt kokku jooksma hakkab. Või juhe. Nojah, ega ka ajalehte pea kaanest kaaneni läbi lugema. Kuigi võib. Ma olen päris elus kohanud päris inimesi, kelle jaoks on ka Cormac McCarthy või Bret Easton Ellise looming piisavalt kirjandus ja mis seal ikka, kindlasti on ka Ballardil omad fännid olemas. Minu jaoks jääb ta üheks omapäraseks läinud sajandi kurioosumiks, aga, parafraseerides laulusalmi – usu mind, sul tasub temaga tutvuda.
Autor: J.G. Ballard
Kirjastus: Kirjastus Salv
Lehekülgi: 192
ESTER: https://www.ester.ee/record=b5447920*est
Sven-Olav Paavel „Sure, koer! Eesti poiste mängurelvad 20. sajandil“
Läheme siis 20nda sajandiga rõõmsasti edasi ja üldse mitte ilukirjanduslikul lainel. Suts lustakamal vast küll, kuigi egas relvandus nüüd liig lustakas teema ka ole. Mängurelvadest on muidugi lapsinimestel alati rõõmu olnud ning on tänagi, ehk küll nood relvad suuresti ekraanide maailma kolinud on. Me nendest paikadest praegu ei kõnele, kus toimuvad jätkuvalt koledused ning mängurelvadeks on pärisrelvad, eks. Ärgem siinkohal unustagem, et veel põlvkonnakest kaks tagasi oli ka Eesti niisugune paik. Suur sõda ja sellele järgnev oli võpsikusse jätnud kõikvõimalikku militaarkola ning leida võis kõike. Hea õnne(tuse) korral võib tänagi, kuigi eks rooste tee oma töö.
Igatahes mängurelvakultuuri muutumisest möödunud sajandil pakub „Sure, koer!“ suurepärase ja pildirohke ülevaate. Usutavasti leiab igaüks, kes tol sajandil poiss olnud, siit mõne vidina, mis tuttav ette tuleb ja mis endalgi olemas olnud. Mina leidsin päris mitu ja mu isa leidis samuti. No tema leidis lausa ühe tikupüssi, mäherdust ise valmistanud on. Kui kusagilt õnnestub mõni puust tehtud vanakooli pesulõks leida, siis saab järele vaadata, kas noorepõlve oskused püsivad. No ja isetegemisest rääkides on siin ohtralt igasugu kartulipüsse ja sutspüsse ja… Viimaste nahka läks muidugi hulka noori silmi ja näppe ja elusidki, nii et päris kõike ei maksaks kodustes tingimustes järele proovima hakata.
Ega see nüüd ainult nostalgialainetel purjetamine ei ole, ikka pigem täiesti eluterve ja mõnusa huviga loetav raamat, mis teeb mõnedki aegadetaguse poisiksolemise telgitagused lõbusasti lahti ning usun, et on maitsvaks lugemiseks ka tänapäeva lastele sõltumata nende soost või huvialadest. Jajaa, mäletan küll, et omal ajal koolis oli enamvähem kõige igavam, kui seletati midagi vana aja mänguasjadest ja sellest, kuidas tuli puust lehmasid ja põrsikuid voolida. Ent usutavasti oli asi tädilikus manitsevas esitlusstiilis. Kõigest siin maailmas on võimalik rääkida ja kirjutada kaasakiskuvalt ning kasulikult. „Sure, koer!“ on sellise teadusejagamise rõõmustavaks näiteks. Lisaks võib vaadata ka tootedisaini arengut ja taandarengut mänguasjanduse vallas – pildimaterjal annab selleks hea võimaluse.
Hea raamat, kuigi koer muidugi ei sure. Seega teda ka ei lohistata.
Autor: Sven-Olav Paavel
Kirjastus: Eesti Raamat
Lehekülgi: 120
ESTER: https://www.ester.ee/record=b5428062*est