Rein Raud „Päikesekiri”
Minu meelest on “Päikesekiri” Rein Raua seni parim raamat. Kuidagi vabalt ja mõnuga kirjutet ning täpselt nõnda ka loetav. Rein raud ei pea juba ammu kellelegi tõestama oma kirjutamisoskust ega eruditsiooni ning “Päikesekirjas” ta ei tõestagi, ta lihtsalt kasutab neid. Märkamatult ja muhedalt.
Ausalt öeldes mõjub “Päikesekiri” lihtsalt hea raamatuna, mitte ilmtingimata hea Eesti raamatuna. Lugu hakatub Eestist, ent kulgeb edasi peamiselt Venemaal, Hiinas ja Jaapanis, liikudes ka ajas natuke edasi-tagasi. Ajajoone loksutamine mulle üdiselt eriti ei meeldi, aga siin ta ei häirinud. Erilist vajadust ma selle nõksu järele samas ka ei näinud, aastakest paar siia-sinna enam-vähem saja aasta taguses ajas on kaugvaates üsna üks ja seesama.
Ma ei tahaks seda romaani päriselt ajalooliseks põnevikuks liigitada. Ütleks pigem põnev ajalooromaan. Sest toonase ajajärgu jõujooni ja juhtumisi kujutab “Päikesekiri” sootuks uute nurkade alt ning kuivõrd ühtki kultuuritausta üleliia esile ei tooda, usun, et tõlgituna võiks raamat leida tänuliku lugeja mitmel pool maailmas. Üldse tundub, et kõige paremini aetakse Eesti asja siis, kui teda pealtnäha justkui üldse ei aetagi. Selles mõttes on Eesti asi nagu habe.
Naismaadlejad, luurajad, aadlidaamid, kommunistid, hullud mägilased ja iidsed salatarkused paeluvad raamatusõpru ikka ja igal pool. Ses suhtes on autor ainese targalt valinud ja mängib mängu elegantselt välja. Olgu, hull mägilane kustutati kuidagi natuke liiga kergesti ja kiiresti ära, temast oleks saanud tüütu koomilise kurjami, kes lõpuni kõige ootamatumates kohtades lugulauda segi keeramas käib, ent ju siis autor väsis tast ära ja arvas, et aitab küll.
Üks viimase aja rõõmustavam lugemisvara, näis, kas teist nii reibast romaani tänavu tulebki.
Autor: Rein Raud
Kirjastus: Kirjastus Salv
Lehekülgi: 404
ESTER: https://www.ester.ee/record=b5431379*est
Lembit Uustulnd „Operatsioon „Lossivaim”
Lembit Uustulnd on merelise taustaga kirjanik ja vähemalt natuke paistab see igast ta raamatust välja. Mõned on muidugi puhta mereraamatud. Ja meenub, et ka vähemalt ühe lasteraamatu on ta varem kirjutanud, kusjuures osalt samade tegelastega.
Uues lasteraamatus on tegelased muidugi natuke suuremaks kasvanud, lugu ise on meeldivalt ajatu ja kui poleks paari viidet tegevusajale (peaminister Ansip, Krimmi vallutamine), siis võiksid sündmused lugeja poolest toimuda suvalisel selle sajandi hetkel.
Ajatus on lasteraamatu puhul üksnes vooruseks. Kes suudaks öelda, milisel aastakümnel toimub näiteks “Naksitrallide” või “Kunksmoori” tegevus? Ta sünnib lapse jaoks siin ja praegu. Jäätist süüakse alati ja õhupalliga lendavaid nõidu on ka pidevalt kõik kohad täis. Tegelikult tuleb “Operatsioon “Lossivaimu”” lugedes meelde hoopis kolmas klassikaline kodumaine noortepõnevik – Herta Laipaiga “Professor Lillepooli kroonika”. Sest nõndasamuti on lasteraamatu puhul kindla peale minekuks ajaloolise ainese kasutamine. Maa-alune käik peab muidugi ka olema, selleta ei saanud isegi Astrid Lindgren.
Et suur osa tegelasi ja mingi osa sündmusi on rõõmsasti otse elust võetud, siis on Uustulndi lugu Laipaiga loost natuke realistlikum. Kirjutamiseajas lahutab raamatuid pealt kolmekümne aasta, ent arvutid, ajalehed, ajalugu, veidrad vanainimesed ja naksakad noored on kummaski olemas. Arvutid erinevad, inimesed on sisimas ikka samad. Päris kindlasti võib siit tärgata tõsisem huvi vanade aegade, lugude ja legendide suhtes. Ning ka otsaga tänapäeva jõudev lõpplahendus oli omal kombel üllatav. Jah, vast tulnuks veidi enam fantaasiat ja sula väljamõeldist ka “Lossivaimule” kasuks, samuti saanuks mõne liini rohkem lahti kirjutada, spioonivõimalus jäi terake skemaatiliseks näiteks. Mõnus suvine lugemine oma saaremaise sarmiga on ta nii noortele kui nooruslikele sellegipoolest. Peakski minema ja sündmuskoha ehk Kuressaare lossi üle mitme aasta läbi jalutama.
Autor: Lembit Uustulnd
Kirjastus: Varrak
Lehekülgi: 224
ESTER: https://www.ester.ee/record=b5452336*est