Sandra Jõgeva „Üks päev aastal 0“
Sandra Jõgevat teame me mitmel kombel – kunstnik, kriitik, kolumnist, filmilooja, kas või too tige daam, kel alati kõige kohta üht koma teist kärtsakat öelda on. Tõsi kõik; ei jäta Jõgeva kreissaagi käima tõmbamata, kui puid või päid (seni õnneks ülekantud tähenduses) langetada õige näikse olevat. Jätaks kuvandi kõrvale ja kõneleks raamatust. Mis on pagana hea.
Võib-olla ekslikult on mulle teinekord jäänud tunne, et oma kunstiprojektides tahab Jõgeva nii mõnigi kord teha kunsti kunsti pärast või, õigemini, kunsti säherduse kunsti pärast, nagu ta õigeks ja õiglaseks arvab. Ma ei kommenteeriks. Siin raamatus aga ta küll mingit kirjandust kirjanduse pärast ei tee, vaid jutustab väga vaba ja hea sulega mitmete vähem või rohkem eriskummaliste inimeste elujuhtumisi ühe päeva jooksul. Natuke meenub Andrus Kivirähki „Maailma otsas“, ent Kivirähk oli rohkem kirjandus ja rohkem Kivirähk, samas Jõgeva sõna on elusam ja ootamatum. Mis siis, et elu ei ole teab mis kirjanduslik iga hetk.
Omajagu huumorit on siin pea igal lehel. Huvitaval kombel mitte nii väga irooniat ega sarkasmi. Nood ongi pigem ilukirjanike kaitsekilbid, mis eos ette pannakse. Sandra Jõgeva pole elus miskist kaitsest kuulnudki, ta on ründav inimene. Ja ehkki „Ühes päevas…“ on ta kõike muud kui ründav, puudub tal tarvidus ka kilbimüüri üles ehitada. Tostap ka iroonialoorid hõredad ja aimatavad. Puhas igapäev näitab tegelastele niigi koha(d) kätte.
Kõik tegelased on natuke napakad ja ühtlasi inimlikult arusaadavad. Ei midagi mustvalget. Korraks tekkis tunne, et natuke hakkavad nad omavahel sassi minema, aga siis ajas autor samuti tegelaste nimed segamini ja ilmselt sai sest ka ise aru, sest rohkem sellist muret ei tekkinud. Ja lõpus oli kõik juba väga hästi. Muidu see polnuks ju lõpp!
Mul oli põhjendamatu eelarvamus ja oh mis rõõm, et see haihtus õhku naga esoteeriline pahmakas kättemaksuvaimu raamatus teeb. Üks vaimustav kodumaine romaan tänavusest aastast – ärge jätke lugemata!
Autor: Sandra Jõgeva
Kirjastus: Rahva Raamat
Lehekülgi: 160
ESTER: https://www.ester.ee/record=b5431162*est
Natalja Nekramatnaja „Sinine pojeng“
Sai kirjutet, kuidas Sandra Jõgeva kirjutas ootamatult ja muudmoodi. Mulle tundub, et kui Jõgeva kirjutaks luuletusi, siis kukuks välja mõnevõrra teistsuguse taustaga Natalja Nekramatnaja. Kõik see lõhk ja pauk ja rebestav romanss on omas otseütlemises ja verisiiras kuvaloomes „Sinise pojengi“ sees olemas.
Jah, Nekramatnaja tuleb sel sajandil noorte kurimemmede poolt jõuliselt täidetud nišis endale ruumi tegema. Ees ootavad Triin Tasuja, Sveta Grigorjeva, Andra Teede, Maarja Pärtna ja veel mitmed ja mitmed. Ometi usun, et koha ta leiab ja üpriski prominentse sellise.
Nekramatnaja luules on põhjalikku loomekaosesse paisatud religioossed allusioonid, slaavi kultuuritaust, ausameelne Eesti-pildistus, lapsepõlv ja tänapäev. Kohati jürgenroostelikult vohav, ajuti etteaimatav omis purtsahtustes, ent läbivalt ja meeliülendavalt ja eeskätt omal moel vabastav. Teisel moel südamlik ja arusaadav. Kui esmase kaitsekilbi lugejana maha söandad võtta, jätta kohe turri tõmbumata ja lasta end vahelduseks väheke rünnata. Need on ju kõigest sõnad.
Samas – need on sõnad! Sõna ei ole tühiasi, kuigi naljaasi võib ta heades kätes olla küll. Ja toda tõsiasja tasub sõnaga ringi käival inimesel alati meeles pidada. Oht lasta vägisõnadest vägi välja ning muuta need märkamatult tühi- või sidesõnadeks on tegelikult üks suur ja ohtlik oht. Pigem vähem, aga paremini, tahaksin öelda, ent päris hästi ei saa, kuna just sõnarohketes huugamistes paistab – mõnevõrra soomeluulelikult – autori tulevane tugevus. Aga ega siin lõtva teksti olegi. See raamat nõuab pingutust, kuid põhjendatult.
Autor: Natalja Nekramatnaja
Kirjastus: Kirjastus Tuum
Lehekülgi: 83
ESTER: https://www.ester.ee/record=b5377324*est