Rahvusraamatukogu digiteerimiskeskuses on lõpule jõudnud Eesti vanemate võõrkeelsete telefoni- ja aadressiraamatute digiteerimiseprojekt, mida toetas Kultuuriministeerium taotlusvoorus "Digitaalne kultuuripärand".
Tegemist oli jätkuprojekti, mille eesmärk oli luua digitaalsed tagatis- ja kasutuskoopiad Eesti vanematele võõrkeelsetele telefoni- ja aadressiraamatutele (1820-1942), tärktuvastada tekst, teha see uurijatele kättesaadavaks läbi Rahvusraamatukogu digitaalarhiivi DIGAR ning tagada failide pikaajaline säilitamine. 2017.aastal digiteerisime Eesti vanemad eestikeelsed telefoni- ja aadressriaamatud (1901-1940).
Projekti käigus ettevalmistati digiteerimiseks üle 23 000 lehekülje teksti, kokku 19 eri nimetust, millest viis nimetust jätkväljaandeid.
Nimetatud projekti raames oli koostööpartneriks Tartu Ülikooli Raamatukogu (TÜR). Lisaks digiteeritavale materjalile püüdsime loodavasse kollektsiooni lisada juba eelnevalt TÜR poolt digiteeritud materjalid, et vältida digiteerimise dubleerimist ning luua raamatukoguülene kollektsioon. Seni on telefoni- ja aadressiraamatuid digiteeritud pisteliselt, kuid jätkväljaannete puhul on oluline digiteerida kogu nimetus.
Tänu koostööle TÜR-ga saime esimesed ristsed raamatukogude vahelises failide jagamises. Tõdesime, et tänase seisuga digiteerivad suuremad Eesti raamatukogud väga erinevate põhimõtete alusel ja erinevate kvaliteedikriteeriumitega, mistõttu on eri digitaalarhiivides olevad failid erineva kvaliteediga, mis omakorda raskendab (kuid mitte võimatu) failide liitmist ühte digitaalarhiivi.
Järgnevalt väike ülevaade, miks on võõrkeelsed aadressiraamatud olulised Eesti kultuuriruumile:
* Kuni novembrini 1917.a. kuulus tänane Eesti territoorium tsaristliku Venemaa koosseisu. Eesti alade juhtimine oli koondatud Eestimaa, Liivimaa ja Kuramaa (viimane oli mõnel juhul liidetud Liivimaa kubermanguga, mõnel juhul kutsuti Saaremaa kubermanguks) kubermangude haldusalasse. Sellest tulenevalt olid varasemad, 19. sajandi aadressiraamatud venekeelsed. Raamatud olid põhjalikud ning suunatud eelkõige piirkondade halamisega tegelevatele ametnikele. Seetõttu olid nende väljaannete tiraažid väikesed, kuid samas koondasid need riig- või omavalitsusametnikule vajaliku olulise info teatmelisel kujul – nt „Адрес-календарь Эстляндской губернии на ... год“ (1893-1914).
* Balti kubermangude haldus- ja kultuuriruum oli 19. sajand seotud baltisakslaste tegevusega. Seetõttu koostati ka saksakeelseid aadressiteatmikke. Viimaste ülesehitus oli vabam ning sisaldas sageli huvitavaid lisasid (mõisate, religiooniga seotud asutuste jms. kohta). Baltsakslaste poolt koostati ka ühiseid, kõiki Balti kubermange hõlmavaid aadressiraamatuid - nt "Adolf Richters Baltische Verkehr- und Adressbücher. Bd. 1-3“ (1910-1913).
* Eesti Vabariigis ilmusid aadressiraamatud sageli mitmekeelsetena ning olid erineva suunitlusega. Oli ametlikke nn riiklikke aadressiraamatuid, kuid aadressiraamatule omase teatmelise osaga olid sageli varustud ka reisijuhid, mis võisid sisaldada ka maakaarte – nt „Esimene Tartu ja Lõuna-Eesti kaubandus-tööstus-aadressiraamat 1922 = Erstes Handels- und Industrie-Adressbuch von Tartu (Dorpat) und Süd-Eesti 1922“ (1922).
Võõrkeelsete aadressiraamatute tiraažid, võrreldes eestikeelsetega, olid väiksemad, kuna olid mõeldud oluliselt kitsamale kasutajaskonnale. Samas olid need koostatud äärmise põhjalikkusega, kuna sihtrühmad, kelle jaoks neid koostati olid nõudlikud ning neil oli aadressiraamatutes olevat infot vaja kasutada nende igapäevatöös.
Kõik nimetused telefoni- ja aadressiraamatuid on DIGARi vahendusel kõikidele huvilistele kättesaadavad siin ning eraldi kollektsioonina esile tõstetud ka DIGARi kollektsiooni lehel Aadressiraamatud.
Et täiustada veelgi aadressi- ja telefoniraamatute kollektsioon, pöörame 2019. aastal tähelepanu kuni 1950. aastani Eestis ilmunud telefoniraamatutele.