Käimasoleval raamatukogude aastal jagab Õhtulehe Nipiraamatule oma mõtteid raamatutest Eesti Rahvusraamatukogu direktor Janne Andresoo (56).
Mis raamat süütas sinus omal ajal armastuse lugemise ja raamatute vastu?
Hermann Hesse kultusromaan «Stepihunt» on üks teostest, mille korduvat lugemist meenutab mulle esikaaneta Loomingu Raamatukogu väljaantud raamat – olen selle eksistentsiaalsetest arutlustest ja probleemidest kirjutatud teose sõna otseses mõttes ribadeks lugenud. Samas poleks ma Hesse romaanini jõudnud ilma Astrid Lindgreni teosteta – just need lood avasid minu ukse kirjanduse maailma.
Kust saad ideid, milliseid raamatuid lugeda?
Saan väärt soovitusi mind ümbritsevatelt hästi informeeritud kolleegidelt. Nopin ideid ka Karl Martin Sinijärve raamatusoovitustest. Rahvusraamatukogu lugemissaalis niisama ringi kõndideski hakkab pea alati midagi raamaturiiulitelt silma.
Mis raamat sul hetkel pooleli on?
Meeleldi loen luulekogusid. Praegu on pooleli näiteks Lauri Räpi luulekogu «Lihtsate asjade tähtsus». Luuletused ilust, valust, pisaratest ja ka armastusest pakuvad mulle alati äratundmisrõõmu. Elu võib olla keeruline, aga kui on õnnestunud see lihtsalt kirja panna, on lugemine suur nauding.
Millised raamatud ootavad öökapil järge?
Hetkel on seal Mehis Heinsaare «Ööpäevik».
Olles igapäevaselt raamatute keskel, kui palju on sul kodus raamatuid?
Raamatud on minu elutoa osa ja neid jagub sinna mitme riiuli jagu. Minu kodune raamatukogu on vormunud kolimiste käigus – kõiki häid raamatuid, mis elu jooksul minuni on jõudnud, seal enam pole. Raamatuid kolimiskastidesse ladudes olen alati mõtestanud, millised neist on päriselt olulised ja minu jaoks vajalikud. Nii on jäänud riiulitele alles need raamatud, mis jutustavad mulle minu enda lugu ja mille seltsis saan veeta kvaliteetaega.
Kas oled pigem raamatute ostja või laenutaja?
Nagu paljud meist, olen nii laenutaja kui ka ostja. Kuigi armastan raamatuid väga osta, olen üsna kriitiline valija. Ostmisel eelistan alati Eesti autoreid, näiteks leiab minu raamaturiiulist ilmselt kõik Rein Raua teosed, lisaks on seal Jan Kausi, Mihkel Muti, Jaan Krossi, Mati Undi ja paljude teiste Eesti kirjanike raamatuid. Äärmiselt kahju, et Vahur Afanasjevi teostele lisa ei tule. Raamatukogust laenutan juhtimisalast kirjandust.
Kui meeleldi oma raamatuid sõpradele laenad?
Olen laenanud, aga vahel ma ei mäleta enam ise ka, et mul on kunagi just selline raamat riiulis olnud. Õnneks on rohkem ikka vastupidise lõpuga laenutamise lugusid.
Kes on su läbi aegade lemmikautor?
Sellele küsimusele on keeruline üheselt vastata. Leian üha enam lemmikuid just Eesti kirjandusest. Olgu maailm kui hull tahes, meil kõigil tuleb leida oma tee ja seal püsida ning hea kirjandus aitab seda teha. Kui rännata koos Eesti autoritega selles kirevas maailmas, mis ühendab minevikku ja tulevikku, aitab see elu mõtestada läbi sarnaste väärtushinnangute.
Milline raamat on sind viimasel ajal kõige enam üllatanud?
Soovitan lugeda Hervé Le Tellier’ teost «Anomaalia». See on psühholoogiline põnevik, mis esitab küsimuse, mida me teeksime, kui kohtuksime iseendaga. Autor on kasutanud kriminaalromaanile omast raami, kuid olemuselt on teos vormikatsetuste taastulemine. Kuna alati pole markeeritud, kes on ütleja või kelle vaatevinklist konkreetne mõte pärineb, on raamat lugejale omamoodi väljakutse.
Millised on praegu raamatukogunduse suurimad väljakutsed?
Raamatukogundus on praegu kiires arengufaasis. Tulevikus peavad olema raamatud kättesaadavad nii füüsiliselt raamatukogus kui ka digiriiulitel. Lisaks peab lugeja saama tellida raamatuid igasse Eestimaa paika ise raamatukogusse tulemata. Selliseid uuenduslikke lahendusi püüamegi hetkel üleriigilise raamatute laenutussüsteemiga luua. Üsna pea on kuulda Minu raamatukogust MIRKOst. 
KOLM RAAMATUSOOVITUST:
• Rein Raud, «Päikesekiri» – kirjanik Valdur Mikita on öelnud raamatu kohta järgmist: «Tõeliselt meisterlik romaan, milles ilmutab end nii ajalooline panoraam, kaasahaarav seiklus kui ka filosoofiline sügavus. Eesti ja Jaapani vahel eksisteerib kummaline side ja see intuitiivne arusaam süveneb raamatut lugedes veelgi. «Päikesekiri» on romaan, mida loetakse ka aastate pärast.»
• Doris Kareva, «Terendused» – see esseekogumik toob lugejani eesti ühe silmapaistvama naisluuletaja ehedad ja vahedad mõtisklused elust ning kultuurist, sisaldades endas avaraid ja ajatuid esseesid, arvustusi, artikleid ja mälestusi.
• Tõnu Õnnepalu, «Viimane sõna» – muhe enesekriitiline kaemus toob lugejateni valiku tsitaate Tõnu Õnnepalu varasematest teostest. Lisaks on raamatu eessõnaks ja vahetekstideks pikem essee, kus autor vaatab nii tänasesse päeva kui ka tagasi oma elule ja raamatutele.
Koostanud: Kätlin Jahi
Foto: Liina Luhats-Ulman
Avaldatud http://rahatarkus.ohtuleht.ee
