Kui tore, et saan käised üles käärida. Lõpuks ometi jõudis kätte see päev, kui on minu kord anda oma panus. Majani on veel 50 meetrit. Kuid veel enne kui vahemaaks jääb 49 meetrit, leian oma peast juba rahutud mõtted. Seal seisab proua Viiu, minu endine matemaatikaõpetaja.
Hakkan vaikselt viisakat vastust formuleerima, et pääseda uudishimulike küsimuste tulva alt, mille esitamises võiks talle maailmameistri tiitli anda. Olen kindel, et viisakamalt pole ma suuteline edasist vestlust ära hoidma, kui ütlen otse välja, et mul on paganama kiire! Iga viivitus tundub kui kannatus. Aga proua Viiu ei hooli mõistagi minu plaanidest. “Oi, keda näha! Tere! Kuidas läheb? Olen tahtnud juba ammu sinult küsida, ega ma pole politseiks hakanud, nagu kunagi soovisid?” Inimesel on õigus teha oma elus palju valikuid,” reageerin reserveeritult, kuid väikse muigega. “Näen suurt viga, riik vajab talente,” jääb ta mind põrnitsema. “Kui inimene on andekas, on ta oodatud riigis igale poole,” loodan panna vestlusele rasvase punkti.
Kuid õpetaja alustab ikkagi. “Kui Eukleidese geomeetria järgi jäävad paralleelsed sirged ka lõpmatuses paralleelseks, aga ruum on kõver, ei ole võimalik, et sirged ei lõikuks. Ehk saatuse eest ei ole võimalik põgeneda,“ lükkab ta uhkelt nimetissõrme püsti. Püüan lugeda kümneni, et leida see tark lause, mis olukorda muudaks ja laseks mul minna. “Ma ei soovi hetkel vestlust jätkata,” kõlas valik mu ennastkehtestavate lausete arsenalist, mis järgmisel sekundil enam kuigi tark ei tundunud. Proua Viiu osutab rahulikult rahvusraamatukogu suunas: “Olen teel sinnapoole,” ja lisab, et enne kui ma minema kiirustan, võtku ma teadmiseks, et olin üks tore õpilane. “Kas ma ikka mäletan, kui elutargalt ma olin ühes tunnis vastanud küsimusele, kust tulevad raamatud?”
Kustas Budrikase illustratsioon
Põgenemine
Jõuame koos rahvusraamatukogu pöördukseni. Samal ajal kuulen mitut lugu, kuidas õpetaja on elult ninanipsu saanud. Viimati vedas ta kolleegiga šampuse peale kihla, et aastal 2021 ei hakata veel rahvusraamatukogu rekonstrueerimiseks tühjaks kolima. Maja pole ju veel 30 aastatki vana! Šampusest tal kahju ei ole, aga et kolleeg temast paremini oli informeeritud, seda ta endale kui raamatukogu 3564 külastuskorra omanikule andestada ei suuda.
Siseneme fuajeesse. “Oli tore kohtuda,” ütlen rõõmsalt ning teen 90-kraadise pöörde. Liigun edasi, suvalises suunas. Loodan, et meie teed lähevad ehk nüüd eri suundadesse, sest isegi kui olen tema õpilane, olen ma siiski juba ammu teovõimeline, kel on õigus loobuda kasvõi kosmonaudi elukutsest, ja isegi siis, kui see on tema elu suurim viga.
Vaatan märkmikust järele, et pean jõudma 4. korruse hoidlasse. Viipan fuajees tuttava näoga turvamehele, kes on seal jätkuvalt kõige tähtsam isik, sest kõik pöörduvad ju abi küsimiseks tema poole. Aga ma ei hakka küsima, millisel kuupäeval koliti linnamuuseumisse Wiiralti galerii või millal viiakse majast ära näiteks Signe Kivi gobelään.
Eksimine on inimlik?
Avan esimese ukse fuajeest tagaruumidesse, et olla kindel õpetaja silmist kadumises. Kõigepealt näen kitsast treppi, mis viib pikka koridori. Samm on kerge ja meel virge. Mis võiks olla parem kui tunne olla oma eesmärgist vaid mõne hetke kaugusel. Kõnnin koridoris, mis sarnaneb eelmisega ja ka järgmisega peale pööret. Huvitav, kas arhitekt Raine Karp hindas üle inimese orienteerumisvõimet? Lootuses, et kõik koridorid viivad 4. korruse hoidlasse samamoodi nagu kõik teed Rooma, usun, et olen missiooni täitmisele aina lähemale jõudmas. Aga vastu mu tahtmist saab lootusest kahtlus. Olen koridoride lõksus ja kõik tundub nagu mälestustevihikust vastu vaatav Eukleidese teoreem.
Kus on inimesed? Koridorides näen vaid seinte äärtesse rivistatud pappkaste. Õnneks näen kaugel koridori lõpus kedagi.
Lisan sammule kiirust, et ta silmist ei kaoks. Ilmselt saatis mu kaugele paistev ekslev ja ebakindel pilk sõnumi, sest õigemat küsimust ei ole enam võimalik küsida: “Ega te eksinud ei ole?” “Eksimine on küll inimlik, aga selle tagajärjed pööravad elu pea peale,” proovin vastata optimistlikus toonis. “Siin majas eksitakse veel ka siis, kui on töötatud mitu aastat,” ütleb ta seda nii nagu see oleks normaalsus.
Liigume koos mööda treppe, kitsaid koridore ja ületame koridoride ristteesid. Ühe järjekordse pika koridori alguspunktis annab mu päästja kätte suuna, kuidas edasi liikuda ning lisab, et kui ma nüüd ainult otse lähen, jõuan kindlalt kohale. Tänan oma suunanäitajat. Miski minu sees ütleb, et mind on sinna juba sama palju vaja nagu mina vajan võimalust seal olla: jutustatud lugude ja mõeldud mõtete keskel, mis on oluline kiht tulevaste mõtete all. Mõned asjad peavad olema sama kindlalt paigas kui Eukleidese teoreem.
Ja olengi hoidlas, kust vaatab vastu naerusuine kolija. Pole ka ime, siin on ju oma vaikuses tõeliselt kütkestav maailm.
Silmaja
Silmaja on tegelane, kes on uudishimulik kaasaelaja kolimissündmustele.
Kuidas suur kolimine hoogu kogub ja hoos püsib ning mismoodi kõik hiiglaslikud seadmed uksest välja mahuvad või kuidas jõuavad uutesse kohtadesse miljonid raamatud, sellest kavatseb Silmaja oma uutes lugudes jutustada.
Fotol vabatahtlik kolija Marge Jõesalu Soome. Foto autor Ene Ots.
Kolimisfakte:
- Iga minuti järel kasvab raamatukastide hunnik 14 ühiku võrra.
- Iga päev viib kolimisauto hoonest ära keskeltläbi 1400 raamatukasti.
- Hübriidskänneri kolimiseks oli vaja laiemaks teha mitu ukseava. Seade tassimiseks kasutati professionaalset varustust. Vaata videot, kuidas koliti hübriidskännerit, millega on skaneeritud isegi Eesti ajalehti USA Kongressi raamatukogule. Tegemist on rahvusraamatukogu digiteerimiskeskuse seadmega, mida kasutatakse A0-, A1- ja A2-formaadis lehtede skaneerimiseks ja mikrofilmide tegemiseks.
Kolimine on täies hoos. Kolimisfirma Adduco töötaja. Foto autor Ene Ots.
