Liivametsa lugemised L-115 | Eesti Rahvusraamatukogu

Liivametsa lugemised L-115

25.04.2019

LÄHETUSLAUSED

Leian Viivi Luige intervjuust mõtte: „Raamat võib olla kõige pöörasem väljamõeldis, mõni „Harry Potter“ vms, kuid tekstis peavad olema elu põhiasjad õiged. Asjad, mis puudutavad psühholoogiat, inimeste reaktsioone teatud olukordades, maailma toimimist üleüldse. Ainult nii on võimalik usutavalt valetada. Ilma tõele toetumata ei saa isegi valet üles ehitada. Viletsate kirjanike häda ongi selles, et nad ei toetu valetades tõele ja sellega ehitavad nad oma hoone liivale. Michel Houellebecq tunneb asja. Tema tekstid just sellepärast mõjuvadki, et tal on valetades tõsi taga.“ (Looming, 2018, nr. 7). Mis heas belletristikas lubatud, ei tohi mingil juhul argielus võimust võtta. Mõtlen eelmist lauset kirjutades valetamisele kui igapäevaseks muutunud suurmurele.

Kuna väliskirjanduse lugemiseks jääb mul vähe aega, valin hoolega, mida ette võtta. Sedapuhku soovitan lugeda Skandinaavia juurtega USA kirjaniku Siri Hustvedti romaani „Lõõmav maailm“, kus vaatluse all naiste positsioon kunstimaailmas. Ja käitumismustrid, mida nad enese esitlemiseks kasutavad.
 

LOETUD RAAMATUD

Kristiina Ehin. Aga armastusel on metsalinnu süda.

Poetess Ehin kirjutab alati kujundlikult, tundlikult, lugejat mõjutadest või puudutades. Kui kogumiku kaanel seisab kuldsete tähtedega sõna armastus, leidub lugejaid ehk veelgi rohkem. Ehin ei varju, nagu kunagi nt. Betti Alver või Mari Vallisoo, vaid seisab keset elu. Tema arvamustel ja ütlemistel on juba hind ja isegi need, kes kunagi luulekogusid kätte ei võta, teavad, et Kristiina Ehin on suutnud end välimuselt kauniks haldjaks kujundada. Seesmiselt on luuletaja muidugi tugev, otsustusvõimeline, otsekohene: „Olen valmistanud salamahti põrgumasinaid kõigile neile / kes mind haldjaks ja ingliks peavad - / mõtlev hunt murrab alati lambakasukas seljas / Olen loonud lüürikalõkse / ning laule millest polaaröö valgeks lahvatab / rotid lahkuvad laevalt / ja pääsukesed lõpetavad paugupealt madallennud / sest saabub vihm mille piisad / peegeldavad põhjuseid“  („Naerusuu paljastab korraks mu murdjakihva“). Minu arvates on Ehin üks neist kirjanikest, kes võib sõnaga lüüa nagu kirvega jäässe, kui laenata kunagi mällu jäädvustunud mõtet. Mulle on pakkunud tema varasemad luuleraamatud ehk mõjusamaid impulsse kui viimane, aga armastuses kui märksõnas või kujundis peitub sedavõrd palju võimalusi, et nii või naa oled paljudest tekstidest võlutud. Jah, Ehini read on sätitud armastusega käsikäes, armastust on teadagi mitut sorti ja üks pole teisest parem. Samas, armastus võib olla karm, hävitav ja hukutav. Pole võimalik jätta imetlemata lauseid, samal ajal kui üks suunurk nukrutseb: „Ma igatsen end Eesti külla täis ajaloolummust / ja olevikuhullust / külla kust keegi ei oskagi ära tahta / kus armunud neiud võtavad täiskuuvanne / ja noormehed kihutavad isetehtud paatidel / saladuslike laidude vahel / sel ajal kui mina purustan ühe müüdi teise järel / et paljastada müüti mis hoiab meid koos“ („Ma kujutlen end Eesti moodi kuurordisse“). Luuletusest „Su tiivad on meretuult täis“ leiab kogumiku pealkirjaks olevad sõnad ja need on seotud tugeva sõnumiga tõest, valest ja armastusest. Luulekogu  on jaotatud kaheks. Esimene, „Üks õhus hoidku teist ja teine ühte“, tundub olevat isiklikum, teine, alapealkirjaga „Ma tahan teada kas me peame vastu“, on sotsiaalsem, kriitilisem, teravam, nõudlikest ütlustest küllasem. Täis tahtejõudu ja enesekindlust, nii et öeldus ei tohi keegi kahelda. Tsiteerin lõpetuseks: „Ma tahan teada kas me peame vastu / siin hiigelkeelte laanes veel paar aastasada / Siin suuri libekeeli roomab vastu / kes söönud väikseid keeli riburada / Ma olen võrse millest kasvab puu / mis keelekõrgusi võiks vallutada / Mu kõrva vastu paned oma suu / ja püüad enda poole kallutada / kuid mind ei liiguta su honey ja su baby / siin pajuvõsalaiuskraadi hallis / Vastan sulle möödaminnes maybe / piisaks kui sa ütled lihtsalt kallis / Kes naerab omas keeles nutma puhkeb / kui meie ingliskeelses nutiseadmes tukume / Ma tahan teada kas me keel on uhke / või siiski määratud on hukule“. Tegelikult võiks iga teksti ses raamatus üht- või teistpidi tõlgendada, jätan selle soovitustega lugejale oma hingele sobivaim sõnum üles otsida.     

Indrek Hinrikus. Isiku pära.

Hinrikuse esimese kogu „Liigaasta“ (2016) tonaalsus jätkub ka teises luulekogumis. Väike raamat on täis isiklikke tundmusi, mis kohati vägagi intiimsed. Põhiliselt peatub autor hetkedel, mõnel viivul, mis teda ühe või teise asjaga seob. Tajud, et kirjutajat saadab kerge tühjustunne, kohati isegi apaatia, ehk isegi keskeakriis. Tõsi, hetked ehk suurt sõnaselget tervikut ei moodusta, ent alati ei peagi. Enamik üsna lühikestest tekstidest on seotud sõnamänguga: „kõigele käega lüüa / ei olegi nii kerge / mõnele annan jalaga“ või siis „sa ei pea vabandama / et kana üle küpses / mulle meeldibki / tuim kana“. Hindrikus sotsiaalseid ütlemisi ei jaga, vaid kord teatab, et  „vein on nii kalliks läinud / muuks enam raha ei jätkugi / ometi tahaks / välja anda luulekogu“. Kogu esimene luuletus kõlab nii: „uks käib / olen just palunud / et tuleks elu armastus / keegi kohmitseb esikus / kõlksatus / riiete kahin / kõhklen kas minna vaatama / aga juba astubki tuppa / mu palvet / on kuulda võetud.“ Ka pealkirja „Isiku pära“ võib mitmeti interpreteerida, ega seda enne oska, kui luule läbi loetud.

Andrus Kivirähk. Millest kõneleb vana taksojuht kuupaistel.

Burkse süües ja kliente kirudes, lisan pealkirjale täienduse juurde. Novellikogu algab nimilooga. Kellelgi pole kahtlust, et autor on enamasti vaimukas, aga mitte alati. Leidub neidki, kes Kivirähu sõnumit vastu ei võta ega jaga kaua aega kestnud imetlust. Kogumik sisaldab kaksteist teksti, millest vaid kolmes ei osutata vägivallale. Teadagi on Kivirähki rämedus teistsugune kui…, ah, ma parem ei võrdle. Kes siis Kivirähki võrrelda suudab või julgeb. Lisaks pange tähele, suurem jagu tekstidest on üles ehitatud monoloogi vormis. „Kolm paksu“ on muidugi ammu ajakirjast loetud ja ka hästi meelde jäänud. Siin käib äge möll kolme ahastava paksu, isa ja kahe poja võitlus võluri ja kirikuõpetajaga, kellelt imetegusid nõutakse. Nimelt soovivad esimesed ükskõik mis hinna eest kõhnemaks saada. Viimased ei suuda aga tegelikult millegagi aidata, vaid saavad ise koosa, mis väärib suurejoonelise tapluse nime. Mine tea, äkki pastor koguni sureb…, isegi jumala eitamine ei päästa teda paksude käest. Jah, midagi nii pöörast, samas groteskset, suudab vaid Kivirähk välja mõelda. „Inimväärne elu“ väärib nautimist. See on lihtsa inimese igapäevaunistustest sündinud idee saadus ja meeldib eesti lugejale kindlasti: „„Sihukeste lollide najal see Eesti riik püsti püsib,“ nõustus Sirje. „Nemad on alati rõõmsad, neil ükskõik, et riik neid päevad läbi petab ja alandab. Peaasi et saaks rahvatantsu vihtuda ja pärast tantsupeol käia. No mida sa seal käid? Kas keegi maksab ka sulle selle eest? Punast pennigi sa ei näe.“ Kuna prouadel pole seni olnud võimalust Soome või Rootsi tööle minna, otsustavad nad Andromeeda udukogu pakutud tasuva töö vastu võtta ja nende katsejänesteks saada. Nalja kui palju, aga kui naised juba mõne päeva pärast kodakondsust nõudma hakkavad, vihastab pidevalt tatistav udukogulane-kaheksajalg ning kihutab maa pealt minema, jättes Sirje ja Mareti vihaselt Eesti elu edasi kiruma. „Üks veski seisab vete peal“ pealkiri osutab tuntud laulule, eks novellgi kujutab päris hirmuäratavalt maaelu mahajäetust, joomist ja  mitte midagi teha tahtmist. Ülim soov on linlastele molli anda. Nii vaesed kui rikkad saavad oma sõnumilitaka kätte, ühesugused julmad olla mõlemad. „Pime hobune“ kujutab minu arvates äärmist halastamatust. Headus ja kurjus seisavad vastakuti, kumb siis peale jääb? Seekord headus! Tubli poiss päästab pimeda hobuse, kes lõpuks nägema hakkab, sest laps joonistab looma tagumikule silmad, nii et saba jääb kahe silma vahele. Tore ju! „Väikelinna hirmsad saladused“ tutvustab lugejale kahte poissi, kes loodavad mängudetektiividena suure ohu ära hoida, ning üht parajalt juhmi vanameest, kes unistab surematusest, ent eelkõige julma jumalana maailma valitsemisest. Kõikide plaanid peatab aga tühipaljas vihm! Eks ta nii ju ongi, et just pisiasjad ei võimalda meil „suuri tegusid“ sooritada… „Hümn Saatanale“ on parajalt allegooriline, folkloristikast inspireeritud lugu kurjusest ja patutegudest vaevatud kõrgest soost Königsbergi mehest, kes otsustab ühel päeval, kui kõik jubedused on juba tehtud, minna Liivimaale Saatanale hümni kirjutama. Üksinduses kohtub ta aga paljude loomadega, kes temast nutikamateks osutuvad ja seni jõledaid tegusid teinud mehe segadusse ajavad. „Põnnadi, põnnadi“ pealkiri toob kohe kohale assotsiatsiooni lastelaulust, kus lisaks põiele ka viisk ja õlekõrs tegelasteks on. Nii seegi kord. Pärast luhtunud otsinguid kellegi sooja uriini koguda, kohtub põis teisi kiruva viisu ja peenikese õlekõrrega ning nad otsustavad Viljandi poole teele asuda. Tsitaat kohtumishetkest: „“Mina olen põis,“ vastasin ma. „Kelle põis? Kas inimese oma?“ „Ma ei ole mitte kellegi,“ ütlesin mina. „Üksik rändur, kes alles otsib oma kohta siin elus.“ „See on väga hea, et sa inimese oma ei ole!“ teatas viisk. „Muidu ma tapaksin su kohe ära. Ma vihkan inimesi! Ma tahan nad kõik ära tappa!“ „Mispärast?“ imestasin mina. „Sellepärast, et nad peavad end kurat teab kelleks!“ räuskas viisk. „Nad arvavad, et nad on meist paremad! Sittagi! Ma kägistaksin nad une pealt, kui mul ainult käed oleks. Aga nad raisad on kavalad. Nad ei tee meiesugustele käsi. Nad kardavad meid, sellepärast punuvad meid mingist sitasest puukoorest. Kui nad oleksid mu teinud rauast, ma lööks nad lödiks! Peksaks neile oma malmist rusikaga niikaua vastu pead, kuni ajud väljas. Või taoks rinnakorvile augu sisse, rebiks südame välja ja pigistaks selle puruks nagu mädanenud õuna! Praegu olen ma liiga nõrk. Ja see on nende süü, nemad mu selliseks tegid. Sita-aadud! Pole viga, ükskord ma neid veel tapma hakkan, kõik inimesed löön mättasse!“ Ja siis põhjendab viisk hirmuäratava tõsidusega, mida ta veel teeks. Kui juba viisk on nõnda julm, mis siis veel igasugustest inimese välja mõeldud tehisasjadest rääkida, kui need kunagi ulmelise kurjusega käituma hakkavad. Nojah, ega inimesed vaesest põiestki hoolinud, tema lihtsalt näib olevat suur optimist. Õlekõrs on aga leplik, ta teab, et temasuguseid on kõik põllud täis, kes temast tühipaljast hoolib, pole ta ilusam ega targem kui teised, pigem prügi, kes paremat ei vääri. Kurb väga kurb on see lihtsa kõrrekese elukene, kuid ta loodab Viljandist õiglasemat elu leida. Igal neist kaasas täiesti erinev eluvaade ja iseloom. Allegooriat jagub piisavalt. „Vanaisa ja metsavennad“ on karm lugu, kus pojapoeg meenutab, kuidas parteilasest kolhoosiesimehest vanaisa ehitab 1950-ndatel metsvendadele punkreid. Jälgides seejärel nende tegemisi, kuni NKVD mehed kinni võtab. Rohkem polegi lisada, mõelge edasi, mida tahate! „Eaka haritlase juubelikõne“ mõjub natuke tögava nükkena nende pihta, kes arvavad, et ainult kõrgkultuuri nautides saab ära elada. Loed terve elu Loomingu Raamatukogu, jätad perekonna loomata, unustad, kes su kõrval liiguvad, see-eest oled ääreni head ja paremat kirjandust täis. Äkki on autoril õiguski? „Saunapäevas“ kohtute paljude tuntud kirjanikega, alates eakast Tuglasest poisikese Mihkel Mutini, kes ühissaunas pisut oma iseloomu näitavad. Mõnus, rahulik ja sõbralik lugu, samas ega autor jäta hambaid teritamata. “Valesti“ tegelane on pahur vanapapi, kes ei talu toimunud muutusi, vaid ajab taga endist. Üsna tüüpiline karakter, neid kohtab kirjanduses ja eluski päris sageli. Siis ühel päeval vaatab mees fotosid ja märkab midagi imelikku. Lugege siit edasi, siis saate teada, mis temas imestust tekitab.       

Hasso Krull. Euroopa.

Terviklikkust hinnates pigem poeem kui luulekogu, sest pealkirjas määratud temaatikas kõrvalekaldeid eriti ei leia. Raamat täis tuntumaid ja mõistatuslikumaid kujundeid Euroopast, kus praegu pole just kiita päevad. Euroopa ja härg! Kuldne loom, ent missugune see loom õigupoolest on? (Kommentaar: Europa oli Kreeta kuninga Minose ema. Peajumal Zeus muutis end Europa võrgutamiseks härjaks. Kui Europa oli roninud härja selga, sukeldus loom merre ja viis Europa Kreetale. Nii saigi maailmajagu nime.) Euroopa kõrval on Aafrika ja must naine! Kataloonia! Hundid! Antiiksed nimed! Me kuulatame Euroopat, kes ajab oma tõde taga. Kirjas on võidud ja kaotused, vähe aga väärtusi, millest me täna nii mõttetult palju räägime. Eks me ise koos säärepaelaga kuulume ju ka Euroopasse, ometigi on suur Euroopa meid varem vaenanud. Kas ta tõesti tahab meilt seda säärepaela ära võtta: „Euroopa marssis läbi tuule, / ta samm oli kindel, pori pritsis näkku, / aga ta ei hoolinud, tal oli vaja / näidata, et tema tõde ongi tõsi, /---/ Euroopa ei hoolinud sellest, persse raisk, ma pean saama mis ma tahan / ja ma tean, kuidas seda saada, / ta kaksas ühe risti küljest / narmendava säärepaela / ja pühkis tuldud teed tagasi, / ega ta ei viitsinud valida, mis mõttega. Aga nõnda see ikkagi polnud.“  Selge, et Euroopale meeldib, kui teda kuulatakse ja ise samal ajal vaikitakse. Olgem kõike öeldut tajudes oma arvamusi jagades siiski mõistlikud. Luulel on teadagi oma õigused,  Euroopata me enam vist kuigi edukalt hakkama ei saa? Ent autor ei jäta, ta nõuab selgitust, mida meile on antud või hoopis ära võetud: „ Mets. Täna on siin väga vaikne. / Täna ei unda saed, ei kiunu harvester, / siin ei ole kedagi. Isegi / mitte puid. / Kas keegi märkab kusagil mõnda looma? / Ei. Siin ei käigi loomad. / Loomad ei hulgu siin juba ammu enam, / isegi libahunte pole. Ainult / mets. / Siin metsas ei ole isegi tuult. / See mets ei mühise. Kuskil ei praksu oks, / ei lange leht, ei kägise murdunud tüvi, / kuskil ei laula ainuski lind. / See on Eesti mets. / Kuulake vaikuse häält. Kuulake vaikides. / Kuulake, kuidas ta iniseb tasa, kuidas ta niutsub, / kuidas ta tahab midagi öelda, aga ei oska, / kuidas ta piniseb nagu sääsk. / Kuulake vaikuse kõminat. Vaikuse raginat. / See otse kummitab kõrvus. / Kummitusvaikus. Kummita, kuldne loom.“

Tundub, et iga lugeja võib kogumikku „Euroopa“ oma vaateveerult interpreteerida, kõik võimalused on pakul. Erudeeritud Hasso Krull, kes on Euroopa kultuuriga hästi kursis, pole aga sedapuhku Euroopa vastu sugugi aupaklik: „Euroopa, su sõel sillerdab. / Kondid ei paista raha seest enam väljagi. / Euroopa, sa võid asutada panga, / kas või kaks, sa võid endale teha / päris oma raha ja riputada / kaela nagu kulina. / Võid asetada raha silmaauku / ja naeratada.“ Autor nõuab lausa selgitust: „sina, imekaunis Euroopa, vana / pagana armuke, aga ütle, miks / sul see verine nuga on käes.“ Järgmisel leheküljel leiame vastuse: „Sa pidid ta tapma, Euroopa: aga vaata, mis kõik tõuseb sellest verest./ Terved linnad, väikesed ja suured riigid / ronivad üksteise kukile, neil pole enam / aega, et järele mõelda, Prometheus / valitseb neid nagu maksapasteet.“ Seda aga lugege juba ise, keda tuli tappa. (Kommentaar: Prometheus püüab inimkonda aidata või kaitsta ja toob inimestele tule, mille jumalatelt varastas. Zeus pani ta karistuseks ahelatega kalju külge, kus kotkas nokkis ta maksa. Igal ööl kasvas maks aga tagasi.)  Üks tekst algabki lausega „Euroopa käes on nuga.“ Jah, see härg, see vererida! Haarav aga ehk liiga valuline lugemine!?

Monika Rahuoja-Vidman. Kuldse draakoni saladus.

Olen hakanud ka talumatult kehvi üllitisi tutvustama, lootuses seda lõputut eesti kirjanduseks tituleeritud tekstide voogu kuidagi ohjeldada. Hoidku küll, mida kõike kokku ei kirjutata. Nii saamatu väljendusoskuse ja vigase kirjakeelega teksti annab otsida, kardan, et isegi tubli toimetaja vaev olnuks asjata. Tõsi, teema on tähelepanu väärt, rahvusvahelise abiorganisatsiooni keskuses tegeldakse inimkaubandusega. Orjadeks ja tööjõuks müüakse noori sudaanlasi, kes pole oma kodukülast välja saanud ega oska lugeda ega kirjutada, kuid kes unistavad neile lubatud imelisest ja idüllilisest elust Euroopas. (Midagi pole teha, Euroopast oodatakse endiselt abi ja tuge, öelgu Hasso Krull mida tahes.) Tegevuse paljastavad kaks noort eestlast. Paraku mõjub iseenesest karm lugu ülimalt naiivselt ja kohati isegi piinlikult. Nojah, verd ikka natuke voolab ja autoga tagaajamist tuleb samuti ette, aga õiget põnevust eriti pole. Tsiteerin keskse organisatsiooni juhi mõtteid, mis on päris korralikult sõnastatud: „Ta mõtles oma Monaco pangakontole. Ühel päeval kolib ta sinna. See oli tema siht ja tema unistus. Eesmärk tema elus. Mees naeratas. Kõik läheb ju hästi. Jama oli küll sellega, et poisinolgid kippusid liiga vanad olema, kuid see-eest olid neist lausa kaks paari vennad ja siis veel too, nipsakas, oma õega. Ah, küll saab ka neist auktsjonil lahti. Kui ei lähe sexikaubaks, siis on alati mõni, kellel on vaja töölisi. Neid, kes lähevad, kuhu vaja ja teevad, mida öeldakse. Ja kui ei tee, siis… vend või õde pantvangina ootamas, see oli alati kindel ja hea lahendus. Samuti võis töölisi  kasutada tähelepanu kõrvalejuhtimiseks. Pommivöö ja nagu Samuel teadis, vahel kasutati ka lihtsalt mingit sarnast, tiksuvat mänguasja, jaki alla, siis vaikselt kellegi tähelepanu sellele juhtida ning… kisa ja sagin-sebimine, mis järgnesid, olid vaatamist väärt.“   

Piret Raud. Initsiaal purjeka ja papagoiga.

Romaan, mida on päris tore lugeda, ent ei paku suuremat elamust. Kuid kultuuri ja kunsti tundev autor on nii mõnedki mõtted osavalt teksti lükkinud, paraku jäävad kõik poolele teele seisma. Just hakkad ootama, mis edasi, kuid edasi ei tulegi haaravat.  Üks tsitaat, mis näitab praeguse ühiskonna pealiskaudsust, mida kirjanikud oskavad hästi ära kasutada: „Siim rääkis pikalt ja üsna igavalt. Kui ta lõpetas, palus Õiepuu publikul julgesti küsimusi esitada. Nagu säärastel puhkudel ikka, ei söandanud seegi kord keegi midagi avalikult pärida, ning paistis, et üritus saab sellega läbi. Viimasel hetkel tõusis siiski üksik käsi, mis kuulus tuntud kirjastajale, kes oli kunagi aastaid tagasi ühe Siimu luulekogu avaldanud. „Üldiselt peaks kõigile teada olema,“ tähendas too, „et värvimisraamatud ei huvita enam kedagi. Jah, tõepoolest, paar aastat tagasi oli värvimisteema kõva trend, aga tänaseks pole see ammu enam nii. Miks te arvate, et keegi teie raamatut üldse ostab?“ „See on väga põnev küsimus,“ ütles Siim ja võttis lonksu vett, et mõtteid koguda. Hetke pärast ta jätkaski: „Ma võin kätt südamele pannes öelda, et mina ei tee ühtegi raamatut eesmärgiga, et sellest menuk saaks. Mina lihtsalt väljendan ennast, ja kui see kellelegi korda läheb, siis olen ainult õnnelik. Paistab muide, et korda ta lähebki, sest selle paari päeva jooksul, mis raamat müügis on olnud, on juba pool tiraažist läbi müüdud. Eks seegi on kõnekas, et teid on täna nõnda rohkelt siia kohale tulnud. Miks see nii on, ei oska ma öelda. Võib-olla on värvimisraamatud tegemas comeback`i? Tõenäolisem on siiski, et mu saladus peitub kontseptsiooni tugevuses – tegemist on äärmiselt omanäolise teosega ja see sisaldab tunduvalt vähem visuaalset prügi kui need, mis meil mõned aastad tagasi populaarsust kogusid. Inimese hing ihkab praegusel närvilisel ajal rahu ja pelgupaika, ning rahu ja pelgupaika mu „Nokturnid ja saatanad“ just pakubki.“ Ning seejärel lisab ta kavalalt naeratades: „Aga eks ma mõistan konkurendi muret ja kurvastust, et ta ise selle suurepärase teose kirjastaja pole.““ Tänane kultuurielu ise, lisan lugejana peanoogutusega juurde. Ambitsioonikas luuletajast tegelane on sedamaid nõus tuuriga raamatukogudesse, küladesse, klubidesse minema, et oma energiat jagada ning nõndaviisi ühiskonna tervist parandada! Näib, et Piret Raual on irooniaga kõik korras. Romaani peategelase Eda teenuseid tänapäeval palju ei vajata, arvuti teeb odavamalt. Naine on nimelt koolitatud kalligraaf, kelle kaudu tutvume põgusalt selle imelise erialaga. Eda on üksik üsna tüüpiline haritlasnaine, kes ei pea töötasu elus alati primaarseks, miks muidu ta annab salapärasele härra M-le käsiraha ja lõpphinnaks pakutud summa uhkelt tagasi. Nõnda eristub Eda kahtlusteta näiteks Siimust ja mõnest teisestki tegelasest, kellega naise teed ristuvad. Romaanis leidub ilmekaid tüüpe, ent kõik nad kaovad olematusse, ilma et oleks täieõiguslikuks tegelaseks kujundatud. Eda käekäigu heitlikkus ei võimalda tema isikuomaduste kujunemist hästi mõista. Õigupoolest ega neid olegi, natuke leplikkust, pisut kurbust, headust, kannatlikkust, abivalmidust, erudeeritust kuuluvad ju ikka intelligentse inimese loomusesse. Paar täiuslikkusele püüdlevat friiki satuvad siiski Eda teele: näiteks puhtusest sõltuvusse kukkunud, vaid kord kohatud Veiko, Eda kalligraafiastuudio õpilane, alles koolipoisi eas Robin, kes taotleb täiust kriipsudes ja tähtede tegemises, ent upub just seetõttu traagiliselt. Nimelt läheb nooruk merelahele uisutades tähti seadma, jää on aga nõrk… Tema ongi üks meeldejäävamaid karaktereid, kes kingib Edale vihmaveetoru, kuna viimane paistab talle sellisena. Ja siis Robini jõulukingitus õpetajale: kammipiide lõikamine, et jääks alles vaid ühe piiga kamm, mis moodustab E. Need detailid lisavad raamatule sära. Läbi romaani jooksva teemana mõtiskleb Eda aukirja või auaadressi kujundamisest rikkale mehele, kes kirjutab sinna suurest edevusest ja kõrgest enesehinnangust oma nime. Preisi sinine, kas te teate, milline see  on? Teinegi kujund väärib rõhutamist: hõbekajakas ja linnu silmad. NB! Preisi sinine on esimene modernne sünteetiline pigment, mis avastati 1704. a.

Peedu Saar. Pascual.

Need on märkmed vihikust, mida on talletanud eesti noormees Geersomi külast. Nimetatud koht asub kusagil Eestis, soode vahel, kus lõunakaares voolab jõgi. Poisi nimi on küll võõrapärane, aga praegu pannaksegi lastele häälduselt ülimalt keerulisi nimesid. Raamatuke sai kirjanduskonkursil „Bestseller 2017“ teise koha, ent on tublisti väärtuslikum lugemine, kui mõni teine meelelahutuslik teos. Niisiis, „Pascual“ on lugu eesti maapoisist, kes läheb Londonisse, et natuke raha teenida ja siis ehk kodukohta tagasi pöörduda. Paistab, et autor kasutab autobiograafilisi teadmisi, sest suurlinna õhustiku kirjeldamine ning tööotsingute kajastamine mõjuvad usaldusväärselt. Ühtlasi võib „Pascuali“ võtta hoiatusena, et kusagil ei kanta õnne su jalge ette ja elu võõrsil võib olla jõhkralt karm. Tegelikult ei oota ega vaja sind seal keegi. Päris sageli kohtab mõistet koduigatsus, mida sama sageli teiste ees eitatakse. Teame, et paljudel kodumaalt lahkunutel ei lähe ju sugugi hästi, aga seda ei taheta tunnistada. Muidugi elatakse ka koristajapalgast ära, nagu koduski, ent kas minek on ikka alati seda natukest rohkemat raha väärt, esitaksin valulise küsimuse. Samas, ega tagasitulek polegi nii hõlbus. Pascual ostab isegi lennupileti, ent mõtleb siis ümber, küllap lootuses minna suurema võitjana tagasi… Noormees on tegelikult hakkaja, mingi tagasihoidlik paipoiss ei saakski sealses olelusvõitluses hakkama. Väikese inimese toimetulek suures maailmas ei möödu kunagi tagasilöökideta, ehkki kokkuvõttes peab noor eestlane end mitmel korral võitjaks. See on kahtlemata väärt otsus, et edasi liikuda. Kui algul tuli peaaegu nälja piiril elada ja mingis äärmiselt kesises kohas magada, siis tasapisi Pascuali asjad paranevad. Tööd leiab ta mustanahaliste söögikohtades, ja paistab neis töökusega silma. Kord ta kulutab uhkelt, siis rabeleb raha nimel mitmes kohas. Ent siis tabab teda tõeline löök. Otsustanud koju sõita, võtab ta kogu teenitud sularaha  välja…, ja satub vargapoiste piiramisrõngasse. Tuleb otsast alustada. Teisalt tekib noormehes pärast niisugust juhtumit teatav sisemine rahu ja soov vaid minimaalsega edasi minna. Ent taas tuleb midagi saatuslikku vahele -, ühel päeval võtab ta üles maha pillatud rahanutsaku, siin peatun. Lugege ise, siis saate teada, millise otsuse Pascual loo lõpus teeb. Noormehel on ka väike armusuhe tšehhitar Hanaga, aga see luhtub noormehe vääritu käitumise tõttu. Silma jääb üks huvitav käitumisjoon, peategelane nimelt armastab kõndida, ja ikka väga pikki vahemaid. Algul rohkem seetõttu, et metroosõiduks puudub raha, kuid ka Londoniga tutvumine on talle oluline. Hiljem aitavad pikad retked mõtteid korrastada. Õhukese teose (78 lk.) tegelane suudab üldistada ning sealjuures isegi parajas mõõdus hinnata oma käitumist ja otsuseid võõrsil. Elu sunnib teda isegi varastama, mis pealtnäha nagu polegi õiged näppamised, ometi tekitavad need sisemist võitlust, sunnivad koguni oma tegevust põhjalikumalt analüüsima. Nendes mõtisklustes leidub isegi pisike didaktiline iva, seega lugege ja mõelge noormehe sõnade üle järele! Ent nüüd tsitaat: „Nende viimaste märkmete kirja panemise aegu oli päevi, mil tundsin, et minus paisub jõletu tunne, ja kuidas ma ka ei tahtnud seda nimetada, teadsin ometi selle nime – viha. Must, pime, jõetu viha, mis peaaegu pisarad silma tõi. Ma loivasin mõnele pingile, pigistasin silmad kinni ja vajusin küüru nagu õnnetus, kas või St. Jamesi pargis. Ja mina olin arvanud, et seal saab õnnelik olla! Neil hetkedel oli mul tunne, et keegi peab selles kõiges süüdi olema, ja teadsin – ses osas ei võinud ma end petta - , et süüdi olen ma ise. Ja milles siis? Siis ma seda muidugi ei küsinud, neil kohutavatel tundidel olin otsekui transis, liikumatu, silmad kõvasti kinni pigistatud, mitte ainsatki mõtet, tunnet, ei pääsemist ega valgust kauguses, pime auk. /---/ Aga küsimus, süü küsimus, kerkis varem või hiljem ikka üles. Ma ei osanud sellega midagi peale hakata. Pomisesin läbi kokkusurutud hammaste seosetuid sõnu ja teadsin, et see kõik on süüga seotud: olen seisnud tuledes säravate vaateakende ees ja teinud ülbet nägu, nagu jätaks see mind külmaks; mind on välja visatud restoranidest, kuhu ma väljanägemise või rahakoti paksuse või päritolu või käitumise pärast pole sobinud; olen roninud üle traataia, et varastada midagi tühist; mind on taga aetud, aga mul on õnnestunud põgeneda; olen seisnud kolmest raha nõudvast kaabakast ümberpiiratuna ja pääsenud, pääsenud eluga; olen küürutanud raudteeliipril ja nutnud taga kolme kaotatud mündikest; olen, silmad maas, ladunud korvi kõige odavamat toitu ja seda hiljem pooltoorelt aplalt alla kugistanud; olen ärganud külmast lõdisevana ja tundnud vastikut nälga; olen tundnud rahulolu, kui olen säästnud mõned sendid. Olen olnud lõpuni väike ja siis olen otsustanud, et nii jäägu, et nii on õigem ja ausam – see on minu süü.“ Euroopa, sul on tõesti mitu palet!

Elo Selirand. Tormpuudlane.

Debüütromaani pealkirjaks kasutatud mõiste pole kergesti lahti muugitav, aga niipalju julgen siiski öelda, et tormpuudlased erinevad mõneti tavainimestest. Neil võib olla isevärki maailmanägemine ja tunnetes valus segadus. Ka keerulise haigusega inimese kohta lubab üks või teine taolist väljendit. Internetitark ütleb seda teiste sõnadega: tormpuudlane tähendab korraga ägedat ja järsku iseloomu, mida ei õnnestu teistel vaigistada. Nad on mõnikord kiiksuga ega kohane tavaelunormidega.

Kuigi romaan näib olevat kirjutatud teatava eufooriaga (autori sõnutsi teinud ta seda siiski kümmekond aastat), võib kokkuvõtteks öelda, päris huvitav vaade talurahva arusaamadest. Üldistavalt sõnastades on „Tormpuudlane“ armastusromaan. Kõik põhitegelased ihkavad tõelisi tundeid, teevad selle nimel isegi kummalisi käike, aga ühtegi õnnelikku inimest ma raamatust ei leidnud. Tegevus toimub kahel tasandil. Kõigepealt 1899. kevadest aasta lõpuni ja siis 114 aastat hiljem Tallinnas. Üle-eelmise sajandi lõpu tegevus toimub põhiliselt Läänemaa talus, kus noorperemees on abiellunud tugeva ja ilmetu peretütrega, sest tõeline  armastus, õrn ja tundlik  hingesugulane, jääb unistavale ja orelit mängivale Hendrikule mitmel põhjusel kättesaamatuks. Küsimus on eelkõige muidugi ühe jõukuses ja teise kehvuses. Kõikide saatus muutub aasta jooksul veelgi traagilisemaks, tohutu annus inimlikku kurbloolust, nagu Afanasjevi teoses „Serafima ja Bogdan“. Nüansse siin välja tuua ei jõua, aga mingil põhjusel armastus põgeneb tegelaste juurest. Imeline jõuka talu tüdruk Herta läheb isa nõudmisel paari ärimehega, kuid pettub ja põgeneb peagi briti ohvitseriga. Noor talunaine Liisa, keda tema ilusad õed tormpuudlaseks kutsuvad ja kes on kirglikult Hendrikusse armunud, tuleb viimase viletsusse sattunud Raba talu päästma. Loomulikult vastuarmastust leidmata. Ja sureb üksi sünnitades. Hendrikule jääb aga poeg, kelle peab koos vara vananenud emaga üles kasvatama. Jõuka talu peremehe Mihkli puksib aga tige pull vigaseks ning lõpuks jätab ta oma elu aasta viimsel ööl põlema lahvatanud majja. Sikenda talu peremees on jõudnud aga arusaamisele, et tütar hülgas ta sunnitud abielu tõttu, ja eks olnud ta ka oma seadusliku naise kõrval kedagi teist käinud külastamas. Kõigi sisimas immitses päevast päeva kurbus leidmata jäänud armastuse pärast. Teise liinina jookseb romaanis aga tänase päeva lugu, kus (ilmselt) eelmiste kauge järglane Kaaren põeb rasket lihasmotoorika  haigust, mis pärast igat tõvehoogu viib tema varasemad mälestused ühes. Kuulanud mehe ülestunnistust petmistest ja teistest naistest, otsustab Kaaren Ladina-Ameerikasse põgeneda, kuid saab lennujaamas kummalise teate, nagu oleks tema isa, kellest ta mitte midagi ei tea, haiglas surnud või suremas. Endale sügavamalt seletust andmata, läheb ta haigemajja ja saab ühe portfelli, mis väga kummalisel viisil osutab ühele või teisele aastatetagusele väiksele tõigale. Paari järgmise päeva jooksul, lootes leida andmeid isa kohta, kohtab ta erilisi karaktereid, kohtab inimesi, kes talle haiget on teinud. Muidugi toimub ka mõni esoteeriline silmitsi seismine, nt. ühe vana naisega. Eks lugeja otsustab, kes ta küll võiks Kaarenile olla? Ja siis, pärast omapäraseid seiklusi, jõuab naine uuesti lennujaama. Kogu romaani jooksul on tehtud viiteid eesti ajaloole ja rahva katsumustele. Näiteks Kaareni vanaisa lugu! Üks huvitav kujund romaanis on kahtlemata orel, mis peab nii unistusi kui kaotusi leevendama. Isegi vägev taluperemees Mihkel proovib pärast tütre lahkumist mängima õppides end lohutada. Põlenguööle järgneb Liisa muldaviimine: „Ilm oli matusehommikul tuisune ja Sikenda ega Raba rahvas pääsenud reeta liikuma. Kirstu vedamiseks anti Herta pulmahobune ja külarahvas lontsis koduse ärasaatmise järel omadesse. Liisa õed olid suurte talude perenaised kaugetes vallanurkades ning vabandasid tulemata jätmist vahemaaga, et mitte tunnistada: nad olid oma noorema õe olemasolugi unustanud. Või siis unustada tahtnud, sest see oli titest saati vähe tormpuudlane olnud. Tormpuudlane polnud keegi, kes on peast ullike või ajab arutut juttu sellest, kuidas inimesed lendama hakkavad või ühel päeval kuu peal kõnnivad, nagu arvas neist Sikenda Mihkel, kes oma arvamise pärast sündmustesse tõmmati ja tundeid tundma pandi, mida tema elus varem olnudki polnud. Tormpuudlane polnud äbarik tobujuss. Sellises inimeses poleks ohtu ei endale ega  külale. Need arutud taevalaotusest unistajad kõngesid üsna varsti nälga või õppisid suud kinni hoides lihtsamaid töid tegema. Tormpuudlane aga oli ohtlik, kuigi eristada hullukesest oli teda sama võimatu, kui merelaineid vaadates öelda, missugune on see järgmine, mis maismaa kaitseks laotud kivimüürist läbi murrab. Tema sees tuksus ärev veri, mis ootamatul hetkel kõik plaanitu teiseks keeras. Piisas, et väike Liisa leivateo ajal paja juurde ukerdas, kui ema käsi vääratas ja nii maitses terve nädala leib pidusaiana, sest pool suhkrutagavarast oli tainasse sattunud. Näiliselt ohutu ja tavaline, jäi ta lakaredelile just siis kinni, kui vanem õde sulasega heintes titetegemist õppis, mis muidugi appi tõtanud isa silme all avalikuks tuli ning ilusa poisi keset suve laia ilma saatis. Mis iganes ka teise inimese sees tuksus ja aastaid peidus püsis, selle lõi tormpuudlane ise oma tegudest aru saamata vahtu, nii et see enam varjule ei mahtunud ja ilmarahva ette avalikuks tuli. Kõige selle pärast olid õed õppinud Liisat väiksest peale vältima. Nii oli see üksikuna kasvanud, lastes õdedel korralikele meestele minna, kelle selja taga oli nende elu selliste juhtumiste eest kaitstud. Kuid et see nii jääb ka tormpuudlase hauda panemisel, ei olnud neist oma sisimas keegi lõpuni kindel.“ Liisa ja Hendrik ei saanudki sobida, nad olid erinevat sorti tormpuudlased. Lugege, siis saate teada oluliselt rohkem, kui siinkohal  kirja pandud.