Anne Kahk „Haraldi villa“
Teeme nüüd niimoodi, et ma ütlen hinnangu kohe ära ja irisema hakkan kunagi hiljem. Hinnang põhineb asjaolul, et olen läbi lugenud paraja virna maailmalaiust põnevikukirjandust pluss tubli kuhja kodumaist toodangut ning tolle lugemuse põhjalt väidan, et „Haraldi villa“ on esimene eesti algupärane krimivik, mis on nagu päris. Või ongi päris.
Jah, ma hindan päris kõrgesti näiteks Indrek Harglat ja Katrin Pautsi ning veel mõnd autorit, kadunud Herta Laipaigast kõnelemata. Ometi pole mind lahti lasknud tunne, et autor on nois uuemates kodumaistes ärevikes, sumevikes ja rämevikes natuke liialt kohal. Olgugi ta isikupärane ja intrigeeriv. Anne Kahki raamatus on kohal lugu ja selle tegelased. Jutul lõpp. Noh, tegelikult on jutul lõpp alles kahesaja lehekülje järel, ent käima läheb jutt kohe ega anna korrakski alla. Mul oligi kogu aeg hirm, et ei saa ju nii hea olla, kindlasti kukub enne otsa kokku. No ei. Peab pinget viimase minutini.
Perfektne toode. Autor on varasemalt vahendanud hulga raamatuid eesti keelde ning töö käigus sujuvalt õppinud. Vast peakski soovitama kirjanikuks pürgijatele lisaks lugemisele ka tõlkimist? Kui tabad suure ilma kirjanduses enda jaoks sobiva liini, siis püüa seda me-keelde ümber panna. Kogemuse baasilt on tunduvalt tõenäolisem esikteosega ämbrisse astumata jätta. Nagu Anne Kahk elegantselt tõestab.
Väga sümpaatne on seegi, et siinsamas ja tänases päevas mõistetakse loomulikult kokku joonistada lugu, milles suurem osa tegelasi on rahulikud arukad kuue-seitsmekümneaastased. Lapsed ega koerad ei puudu, kuid kogu võluväli toimetab ilusasti ja klassikalisel kombel jämedama keskklassi ja ühe lustakalt probleemse jõukuri maailmas. Ometi pole miski tolmune kolb. Ei ole ka Osolini masti hoogsalt arulage naeruparaad – samas tasane huumor on taustal tunda ja paar korda saab südamest naerda. Kes kas kus, lugege ise.
Ah jah, pidin ju irisema ka. Sellega on nüüd natuke kehvasti. Järelikult raamatuga on hästi! Kui midagi, siis peategelasest tahaks rohkem teada saada, see detektiiv väärib üsna mitme uue loo keerus ja käigus lahti kirjutamist. Just neid lugusid jään ootama ja kui vaja, lähen kirjastuse ukse taha kraapima, et kirjastus autori ukse taga kõva häält teeks.
Ilmumisaasta: 2021
Lehekülgi: 198
Kirjastus:Varrak
ESTER: https://www.ester.ee/record=b5463017*est
Andrus Kivirähk „Mälestused“
Andrus Kivirähk on üks kehvemaid luuletajaid meie kirjanduspildis. Polegi peaaegu millestki rääkida. Oma andevaesust on ta aastakümneid peitnud kõikvõimalike romaanide, näidendite, lasteraamatute, fragmentaariumide ja enamvähem iga žanri taha, mis talle pähe tulnud. Saavutanud imelisi tulemusi! Poeesiaga aga – keskpärane kühvel.
Ja nüüd – „Mälestused“! See ei ole mingi luuleraamat. Aga ta on korraga lüüriline, melanhoolne, sentimentaalne, romantiline ning mõistagi ogaralt jabur. Saab nii naerda kui nutta! See teos on kõlbulik lastele lehekülghaaval unejutuks ette lugeda, ent sobib ka filosoofiliseks siitsealtsirvitavaks enesekaemusealgatajaks. Sobib küllap kõigeks. Kujundus on samuti sihuke igav ja morn nagu vanaaegsetel religioossetel klotsidel, teed lahti ja vahid targa näoga sisse ja siis ikkagi loed leheküljekese ja naerad või naeratad ja päev ongi paremaks saanud.
Ivan Orava mälestused olid väga vahvad, meie väikese, ent see-eest paljukannatanud rahva ajalugu loksutati lõdva randmega õigemini paika. Ühismällu on jäänud nii rändlinnud, kes moodustasid juba õndsa Pätsu ajal taevasse kirja „Brežnev“ kui vapralt Kadrioru tiiki marssinud Palivere Pimedate Kolonn. Andruse enda mälestustest lisanduvad tuletõrjeauto, Sigulda kepp, David Otto Wirkhausi kornet ja palju muud.
Stopp! Mis on kornet? Kes kurat on David Otto Wirkhaus? Kus või kes on Sigulda? Tuli guugeldada. Ma ei ole iseennast kunagi julenud guugeldada, mine tea, mis hullu sealt välja tuleb. Guugeldasin Kivirähki, sain teada, et eesti kirjanik. Huh. Sellega läks õnneks täppi. Kaugemale ei vaadanud, muidu tulevad rubriigid nagu „isiklikku“ ja mis kõik veel. Kõike muud ilu võite ise järele vaadata, mina jätkasin raamatusirvimist, puhas mõnu. Eriti teile, kes te korraga üle ühe väga hea lehekülje lugeda ei taha.
Tõesti, see, kuidas saab asjadest niiviisi kirjutada, et nemad hingelised ja inimlikud tunduvad, on kogemist väärt. Loe või ise! Ja võta mõni armas asi ja hakka kirjutama. Mõtle, mida asi mõtleb!
Ilmumisaasta: 2021
Lehekülgi: 212
Kirjastus:Varrak
ESTER: https://www.ester.ee/record=b5464009*est