Anne Applebaum „Demokraatia videvik: autoritaarsuse ahvatlev võlu“
Anne Applebaum on kirjutanud mitmeid asjalikke raamatuid. See siin on vast natuke isiklikum. Ses isiklikkuses on nii raamatu võlu kui ka küsitavused. Autoril on probleem. Paarikümne aastaga on temast lahku kasvanud mitmed omaaegsed sõbrad, kes kuidagi märkamatult on triivinud poliitilise spektri teisele tiivale. Misläbi on otsa saanud ka sõprus.
Miski tundus siin kohe väheke võõristav. Arvan, et sain aru, mis. Võõristus oli eestlaslik – siin väikeses ühiskonnas vist ei saa poliitiliste meeldumuste muutumisel sõpradest naljalt loobuma hakata, kellelgi ei jääks nõnda ju kedagi järgi. Olen tähele pannud, et enamiku inimestega on võimalik vägagi hästi läbi saada läbi aastakümnete ja see, mäherdused on nende poliitilised vaated, ei puutu enamasti sugugi asjasse. Ja vastupidi – kui on ikka vastik tüüp, siis võib ta olla ilmavaatelt väga lähedal, aga koostööst ei saa ikkagi asja. Suurematel rahvastel on asjalood vist teistsugused. Nojah, mõne suure riigi suur partei on üksi juba rahvarohkem kui kogu Eesti riik kõigi oma erakondade ja kogukondadega kokku. Mis siin imestada.
Muidu on raamat igati huviga jälgitav arutlus paljudest põhjustest, miks tänases maailmas jõujooned nõnda kulgevad, nagu nad kulgevad ja kuhu see kõik viia võib, ehkki ei pruugi. Kel harjumuseks ühiskondade muutumise üle mõtteid mõlgutada, leiab selle teosega kindlasti ühise keele. Kel asjaomane harjumus puudub, tehku selle kujundamisega algust. Applebaum aitab rõõmuga.
Ilmumisaasta: 2021
Lehekülgi: 190
Kirjastus:Varrak
ESTER: https://www.ester.ee/record=b5459163*est
Christiana Figueres, Tom Rivett-Carnac „Tulevik on meie teha. Jonnaka optimisti teejuht kliimakriisis“
See on üks arukamaid kliimateemalisi raamatuid, mis viimasel ajal lugemislauale jõudnud. Ta mõistab nimelt arukas olla nii sisu kui serveeringu suhtes. Ei kuku ideoloogilisse kõmistamisesse, küll aga pakub ohtrasti võimalusi kaasa mõelda ja näitab kätte mitmeidki võimalusi, kuidas väikeste muudatuste kaudu suurteni jõuda.
Kliimast ja selle muutumisest ja inimese osast selles on aastakümneid väga palju kõneldud ja kirjutatud. Ja õige ka. Kui ei muud, on tegu põneva mõttemänguga, mille päriseluline tulemus suuresti ennustamatu. Õnne peab ka olema. On omaette imestus- ja imetlusväärne, et inimkond on sedavõrd lühikese ajaga nondele asjadele osiselt mõtlema suutnud hakata. On rõõmus oht, et mõtleb välja üht-teist toimivat ja loovat. Mittetoimiva ja lagastava väljamõtlemine osutus liigagi lihtsaks.
Muidugi on kasinama elujärje ja inimkonna ellujäämise probleemistikku keerukas müüa inimesele, kes muudsugust elujärge näinudki pole ja kel isikliku ellujäämisegagi piisavalt igapäevast tegemist. Kuid see võib olla võimalik, sest see on vajalik ja pihta hakata võiks enne, kui vastikud vältimatused ees seisavad. Olen üsna kindel, et poole väiksemat inimkonda tänaste ja tulevaste teadmiste ja oskuste juures suudab planeet rahulikult kanda. Nii et kui seada eesmärgiks vähem inimesi, ent sellevõrra targemaid, siis see peaks täiesti tehtav olema. Sealjuures ilma sõdade ja tõbedeta. Saja aasta pärast on valdav enamus täna elus olijaist niikuinii kusagil mujal kui elus. Saagu meid vähem, saagu me head. Viimase sajandi megaiive on niikuinii toiminud peamiselt paikades, kuhu on juba jõudnud meditsiin ja toiduabi, aga mitte veel haridus ja heaolu. See muutub. Ja Eesti saab jälle olla teenäitaja kestliku kahanemise osas. Nii hoida!
Targemaks muutumise jätkamiseks soovitan optimisti teejuhti julgesti. Lõpus on kirjas hulk raamatuid, mida huvi korral lisaks lugeda.
Ilmumisaasta: 2021
Lehekülgi: 235
Kirjastus:Rahva Raamat
ESTER: https://www.ester.ee/record=b5454656*est