Jonathan Schneer „Lockharti vandenõu. Armastus, reetmine, mõrvad ja kontrrevolutsioon Lenini Venemaal“
Lenini pildiga kaanel õnnestub ilmselt veel päris kaua aega raamatuid müüa. Hitleri pilt müüb vast veel paremini. Niisamuti näib, et Vene revolutsiooni teema ei taha kuidagi ammenduda. Võiks ju mõelda, et tänaseks peaks juba küll kõik kättesaadav sel teemal olema läbi töötatud ja üht- või teistpidi kokku ja kirja pandud, aga ei. Muudkui tuleb noid asjakesi.
„Lockharti vandenõu“ ei paku üleliia palju uut, aga veenab selles, et samu tükikesi uuesti järjestades saab üldpilti uutmoodi kujutada küll. Ja paneb mõtlema, et siin ja praegu (või ka seal ja praegu) toimuvast saaks kindlasti koostada vähemasti sama intrigeerivaid raamatuid. Küllap siis umbes saja aasta pärast. Kuigi mine tea, aeg käib kuidagi kiiremini.
Lockhart ja tema sepitsused ja üleüldse põnevaks elatud elu on mitmeid kordi läbi kirjutet. Aga tegelikult on hea, kui õnnestub selgemaks joonistada see tõesti meeletu kaos, millesse Venemaa sajakonna aasta eest paiskus, kuhu ta pool maailma kaasa vedas ja millest ta päriselt veel niipea ei pääse. Aga aastal 1918 olid asjalood ikka muljetavaldavalt segased ning pole ime, et suure sõja järel oma tükke kokku korjav maailm ei saanud päriselt aru, mäherduse kaliibriga kaosemehed vallale olid pääsenud. Ega mõistnud ses asjas miskit ette võtta. Kõige resoluutsemad sellid tegid lihtsalt mängu ära. Nagu teame, midagi head sellest ei sündinud. Ja ühest elegantsena mõeldud vandenõust kutseliste kurjategijate kliki vastu lihtsalt ei piisanud.
Ilmumisaasta: 2021
Lehekülgi: 310
Kirjastus: Varrak
ESTER:https://www.ester.ee/record=b5476226*est
Mehis Heinsaar „Ööpäevik“
Kirjanike päevikud ja päevikud üleüldse on enamjaolt kohutavalt tüütu lugemisvara. Eriti talumatud kipuvad olema niinimetet mõttepäevikud. Alatasa tahaks hõigata: mõtle midagi välja, ära kirjuta sellest, mis sinuga juhtub, sest ei juhtu ju. Vähem mõtlemist, enam väljamõtlemist! Pealegi on päevikutes väga lihtne valetada, seda isegi ja võib-olla lausa peamiselt tahtmatult. Fantaasias seevastu valetada ei saa, kõik on täpselt nii, nagu autor kirja pani, kõik on puhas tõde.
Mehis Heinsaare kirjutatule nii lameda labidaga läheneda ei saa. Heinsaar näikse peamiselt fantaasiast koosnevatki ja seega on ka kõik see, mis temaga justkui päriselt juhtub ja juhtumata jätab, omajagu fantastiline. Keskeltläbi fantastilisem kui keskmise keskpärase kirjaniku imisulepäine fantastika. Heinsaar kuidagi elab kirjandust ja kohati jääb mulje, et need mõned aastad elust sisaldavad päris palju romaane, novelle ja mida kõike veel, mis lakooniliste kokkuvõtetena siin-seal pinnale vupsavad. Nii nagu biitlid suutsid paari minutiga ära vormistada motiive, millest kehvem helirahvas oleks sümfooniaid välja venitanud, nõnda pillab Heinsaar heldel käel lugude sugemeid ja muid häid hakatisi.
„Ööpäevik“ ei sunni end mõne lehekülje läbimise järel käest panema nagu enamik päevikuid. Samas ei pea teda ilmtingimata ka järjest ja korraga läbi lugema, ehkki teab mis mahukas teos ta ju pole. Aga kannatab ka kauemaks sirvida võtta või jätta. Heinsaare tasand või omailm on igatahes täiesti teises paigas kui enamiku inimeste jagu ja seega väärib sõbralikku külastamist.
Ilmumisaasta: 2022
Lehekülgi: 119
Kirjastus: Kultuurileht
ESTER:https://www.ester.ee/record=b5482945*est