Reijo Roos „Kured kotkad kajakad“
Ma pole tükk aega nii head debüütluulekogu lugenud. Ja ilus näeb välja ka.
Praegu vaatan tühja tagakülge ja enne kiitmist ütlen kriitikaks, et uue ja tundmatu autori puhul võinuks tagakaanel seista midagi järgmist: „Reijo Roos on pooleldi soomlane ja pooleldi eestlane. Kirjandusega kokku puutunud sünnist saati. Tõmmanud käima hulga huvitavaid sõnakunstilisi tegevusi ning olnud juhtiva jõuna kaasas mitmete kirjandussündmuste ja rahvusvaheliste raamatute sündimise juures. Verinoore autori esimene luulekogu on isiklik, inimlik ja kohalik. Tasub avamist, seda enam lugemist.“ No ja ilusa poisi pilt oleks ka võinud kaane peal olla. Tüdrukutele meeldinuks! Ja akadeemilistele vanakirjanikele J
Ongi isiklik, inimlik ja kohalik. Alguses rohkem kohalik, sest algupoole on kõvasti asukohasidusat luulet. Edaspidi tuleb juurde üldinimlikke teemasid ja noore mehe lüürikat, lõpupoole muutuvad paigad taas olulisemaks. Meelepilt kõlgub hakatavate tekstide Eestist hetkiti Soome isamaale, siis naksahtab Estonia-poeesidega tagasi meiekeste kamarale. Ilma kamara-jurata sealjuures. Aga see on üks vähesi luuleraamatuid, mida kannatab otsast otsani ja järjest lugeda. Ehkki ei pea nõnda tegema. Kõlbab kildhaaval küll. Nagu üks aus luulekogu peabki.
See on vabavärsiline raamat, aga mingid sisemised riimid ja terane keeletaju kõlavad kogu aeg kaasa, mis muudab tekstistiku läbimise ekstra nauditavaks. Ka on suudetud vältida lüroesseistilist hakitud ridadega nirude arvamuslugude loomist, mis mõnd aega vastsemas poeesias prevaleerima kippus. Samuti ei lange Roos lõputusse teejoomisse ja aguliromantikasse, mihuke oht samuti uuemat hajaluulet jätkuvalt ähvardab. Roosi vabavärss on konkreetne, ta hoiab end vaos, aga ei hillitse liialt. Kui vaja, siis käratab, kui tahab, siis tulistab ja tapab. Mõne tobeduse näiteks.
Jah, ja siin ei ole grammigi toda punnitet vihasust, mis teinekord tohutult tüütu. Pole ka sõnumivaba sulnidust, tarbetut tasasust. Mu meelest võib tost noorest mehest väga kõva kirjanik saada nii Eesti kui Soome jaoks. Ootan ja loodan. Jätkugu meil seetarvis tulevikku.
Ah jah. Lisaks pealkirjas mainitud kurgedele, kotkastele ja kajakatele on ladinakeelsete linnunimede abil struktureeritus ka sisuvik. Uurigu iga üks ise, mis lind mis nime taga peitub. Kaaren on üks, toda ma tean!
Ilmumisaasta: 2022
Lehekülgi: 92
Kirjastus: Talsingi : Näo Kirik
ESTER: https://www.ester.ee/record=b5489907*est
Jan Kaus „Vaade“
„Vaade“ on minu jaoks seni kõige parem jankausilik raamat. Kõik Jan Kausi raamatud on jankausilikud, ent minu jaoks on „Vaade“ parim seepärast, et Jan Kaus on jätnud siit välja jankausilikkuse selle osa, mida ma teab mis palju hinnata ei mõista ning tõhustanud toda, mis mind alati vaimustanud on.
„Vaade“ ei ole ei killustik ega romaan, ent ometi on ta mu meelest mõlemat. Parimas võimalikus võtmes. Kaus on mind võlunud kui kuldse kesktee kirjanik. Mitte luuletajana. Mitte romanistina. Seal vahepeal vallandub ta stiihia, tema võimekus mahutada (proosa mõistes) lühidasse vormi ohtralt lugusid ja luguidusid, pikkides neid poeesiaga ja filosoofiaga ja igapäevaliste pildistustega. Ka vahetul memueerimisel on siis oma südamlik paik. Tervik toimib ja, nii ootamatu kui see ka ei oleks, moodustab loo. Loob ka luulelise elamuslikkuse. Mistap ongi „Vaadet“ väga raske objektiivselt žanreerida. A ega keegi ei käse mul ka. Loen ja naudin. Vaadet lõpmatule ja muutuvale maastikule. Nii füüsilises kui vaimlises mõttes. Keskpärase reisiraamatu autor kasutaks siinkohal sõna „hingemattev“.
Maastik ei ole ju ometi mingi määratletud žanr/termin nagu maantee, mägi või porilomp. Maastik on need kõik ja enamgi veel ja kõigestki enamastki veelestki kõigemgi enamamgi veelemgi. Jan Kausi „Vaade“ on just see maastikustik, mille sees on maastik (ja maakera, ja taevaskera), mis on hulka suurem kui see välimine oligi või ongi või olema saabki. Mõtlusel on mõte sees.
Täheteadusest teame, et taevaskera keskpunkt on vaataja silm. Kirjanduses on sama lugu. See lugu on lõputu. Universum, aimate küll.
Ma ei räägi teile lõppu ega lõppvaadet ära. Ma pole selle raamatuga veel lõpuni ega lõpule jõudnud. Sest, vaadake, mulle meeldib s e d a teksti vaadelda aeglaselt. V ä g a aeglaselt.
Rahu olgu meiega.
Ilmumisaasta: 2022
Lehekülgi: 152
Kirjastus: Sõnasilm
ESTER: https://www.ester.ee/record=b5482568*est