Sinijärv: jätku lugemis(t)ele! | Eesti Rahvusraamatukogu

Sinijärv: jätku lugemis(t)ele!

30.06.2022

Triin Talk „Auhind õigesti elatud elu eest“

Autor on võtnud viiel erineval moel tõestada, et inimene oskab olla rahulolematu sõltumata sellest, mäherdused kaardid elukene kätte mängib. Ja tõestabki – lugeja jaoks nauditavalt, peategelas(t)e jaoks mõistagi kannatusrohkelt.

Ühe ja sama noore elu läbimängimine eri variantides on naksakas mõte. Kui esimest elu lugedes hakkas küll juba üpriski lülima, et no ei ole, et no ei saa ikka nii mõttetu inimene ka olla, siis mida variant/peatükk edasi, seda etemini asjalood loodi loksusid ja kokkuvõttes tuli tulemus üllatavalt terviklik. Purakas ei jäänud sisse, nagu spordisulesepad ütleksid.

Soopõhine lahterdamine on kaunis tobe tegevus, aga eks ta ikka natuke rohkem naisinimeste raamat on. Meesinimene ei saa ilmselt mõnelegi asjale lihtsalt pihta. Samas terane huumor on üldarusaadav ja sissevaated mitte just igapäevastesse eluvaldadesse võiks mõni mees vägagi läbi lugeda.

Kirjutatud on tekst hästi, ega autor süüdi ole, et elu ja inimesed mõttekamad olla võiksid. Kui asju välja ei mõtle, vaid rakendad toda, mustand oligi, realismi, siis tulebki arvestada, et vahepeal on igav. Elu on sihuke – karm, aga ebaõiglane. Leitagu leevendust headest raamatutest.

Ilmumisaasta: 2022
Lehekülgi: 192
Kirjastus: Postimees Kirjastus
ESTER: https://www.ester.ee/record=b5493139*est

Siim Veskimees „Vanavanamees“

Täienduseks ja vastukaaluks eelkirjeldet teravmeelsele naisraamatule sobib suurepäraselt Siim Veskimehe muhedalt maskuliinne ulmeäkšn „Vanavanamees“. Ma oleks pealkirjaks pannud pigem „Vanavanataat“, kuna Vanataat on maarahva mütoloos ju üks Taevaisa nimesid ning suurematel ja väiksematel jumalatel on „Vanavanamehes“ koht mis koht. Aga see selleks, on nagu on.

Algusest otsani tihedat tegevust, madinat, mõtisklust ja rändamist täis raamat. Kusjuures ma ei saanudki päriselt aru, kus õigupoolest rännatakse. Kindlasti mitte ajas, aga päriselt mitte ka ruumis. Liiga palju selle üle juurelda ei jõua, sest hool ja hoobil vahet pole ning tegevuspidevus kannab kaasa. Õigupoolest ei meenugi viimasemast ajast, kui üldse, sedavõrd armutu kapakuga pinevikku. Sobiks suurepäraselt filmiks ümber valada, rammusaks ja suure-eelarveliseks lärmakaks kolistamiseks. Oluliselt nõrgematest raamatutest on filmiklassikat välja võlutud.

Veskimees on paadunud, et mitte öelda panetunud ulmeautor ja eks siingi kasutatakse žanriomaseid klišeid vanameistri voli ja vabadusega, ajuti ka sujuva eneseirooniaga. Teada ju, et ulmeautorid annavad oma tegelastele võimalikult totakaid nimesid. Veskimees annab ka, ühtedele kohe eriti, ja siis küsib luba kutsuda neid lihtsalt Tikuks ja Takuks. Koopaoravatega pole Veskimehe ukkunüflitel ja muudel jälganditel muidugi vähimatki pistmist. Arvutiajastul peaks olema lihtne väheke eksperimenteerida ja asendada mõnes ulmemanuskriptis keerulised ulmekirjandusnimed näiteks Sirje, Kevini ja Haldusjuhiga ning vaadata, kas tegevus ikka kannab.

Otsaga sügavas nõukogude ajas, teise otsaga tänapäevas ja hulga otstega ma nüüd tõesti täpselt ei tea, kus just – tõhus isane kärtsmürts näkkumakku lugu, millest ei puudu ka romantilised ega filosoofilised noodid. Vürtsitab suve küll.

Ilmumisaasta: 2022
Lehekülgi: 272
Kirjastus: Fantaasia
ESTER: https://www.ester.ee/record=b5497555*est