Ilmar Taska „Elüüsiumi kutse“
Täitsa hästi ja näib, et mõnuga kirjutet raamat, võiks ütelda nii alustuseks kui kokkuvõtteks. Päris algusotsas vast häiris pisut, et autor rõhutab natuke liiga sageli mingite mitte ilmtingimata tarvilike lausetega teose kuulumist kirjanduse ulmelisemasse valda. See võiks ju tulla tekstist enesest välja. Kuigi – ulmeline moment pole ehk kõige tähtsam ning las ta olla siis pealegi kohe selgeks tehtud. Lugeda on igatahes hea ja kodumaises kirjanduses on Taska loomislaad meeldivalt värskendav.
Üleilmses pildis on muidugi kõiksugune virtuaalia nii ohtralt läbi kirjutet ja mõteldud, et siin võiks võrdluste toomine ja (tahtmatute) eeskujude leidmine/leiutamine jääda žanri ekspertidele. Aga mäletagem, et žanrist sõltumata on lugu ise see, mis kas jääb mängima või ei jää. „Elüüsiumi kutse“ pigem jääb. Mingil tasandil kindlasti.
Kummalisel kombel oskab teos olla korraga nii vanainimeste raamat kui noorteraamat ja seda sõltumata tegelaste või lugejate pärisvanusest. Siin on kapa ja kamaluga mingite säherduste aegade (virtuaal)tegelasi, kellest ei meenu enam ööd ega mütsi. Ilma klahve klõbistamata või teatmeteost avamata ei suuda ma küll meenutada ühtki Greta Garbo, Marlene Dietrichi või Katharine Hepburni filmi, ka nägude vaimusilma ette manamisega on tõsisi raskusi. Noid virtuaaltegelasi on loo südameks olevasse programmi sisse ehitatud kümnete kaupa, ja nad on hämusse kadunud ajastute ikoonid. Mis loobki huvitava ning isikupärase kontrasti.
Tahaks muidugi väita, et minusuguse elus palju ei muutuks, kui arvutid igapäevaelust ühtäkki ära viidaks. Natuke aega harjumiseks ja kõik kestaks edasi. Tegelikult ilmselt muutuks ikka küll. Täpselt nagu tahaks väita, et filmikunst hakkas täiskasvanuks saama alles umbes saja-aastasena ning enne käesoleva sajandi algust tehtud filmide vaatamine on suure tõenäosusega tohutu pettumus, ükskõik kui hea mõni noist linandeist omal ajal ka ei tundunud. Parem jätta endale hea mälestus. Aga kui nüüd arvutid mängust välja jätta, siis kuidas neid toredaid selle sajandi filme küll toota ilma arvutiteta? Nii et las va maailm muutub omasoodu, kõigega kaasa kulgema ei pea, valigu igaüks endale sobiv.
Ja just säherduse mõtteviisi toetuseks näen ma „Elüüsiumi kutset“ ajastute ühendajana. Ta ei püüdle ülioriginaalsusele tehisintellekti ega virtuaalmaailmade üle arutlemisel, aga ta sujutab need soojasti kokku varasemate aegadega ning teeb seda päris loomulikult. Vanad ja uued asjad on ühes hetkes üheks saanud ja keegi ei saa väita, nagu see hetk ei võiks olla üks võimalik tulevik, mis kusagil juba otsapidi olevik ja mõnedele ehk ka minevik. Elame, näeme. Aga esmalt elame.
Ilmumisaasta: 2021
Lehekülgi: 357
Kirjastus: Varrak
ESTER: https://www.ester.ee/record=b5469998*est
Jorn Lier Horst, Thomas Enger „Kreenis“
Juba aastaid kummitab mind mõte, et põhjamaine põnevuskirjandus hakkab suurelt jaolt mu meelepildis kokku sulama, autorid, tegelased ja tegevuspaigad hägustuvad, tegevusliinid – ja seega ka põnevus – samuti. See niinimetatud põnevus ei ole enam ammu esikohal, ja mõnusast eskapistlikust kriminullist pole nordic noir’i puhul ammuilma põhjust rääkida. Jah, Jo Nesbo kujutab meisterlikult Oslot ja käitub kohakeskse kirjanikuna teistegi sündmuspaikade kirjeldamisel, vana hea Mankelli teosed on hästi keskkonnaloomelised ning eks noid autoreid jagub, kelle puhul koht kesktegelasest enam meelde jääb. Või vähemalt võrdväärsena.
„Kreenis“ on raamat, mis võiks toimuda ükskõik millises Skandinaavia riigis ja/või suuremas linnas. Üldse on tunne, et kuigi Horst ja Enger on eraldi võttes Norra ühed tuntumad krimikirjanikud, siis nende ühiselt loodud lood on pikk samm teatava „ühtluskirjanduse“ suunas, kus püütakse ära kasutada võimalikult palju žanri määratlenud elemente. Lühidalt võiks seda kokku võtta umbes nõnda, et ohvritel (enam) probleeme ei ole, kuna nemad on üldjuhul surnud või teel sinna, kurjategijatel on probleeme kuhjaga, aga kõige enam probleeme on politseinikel. Politseinike elu peamiselt probleemidest koosnebki. On see „ühtluskirjanduse“ tulek nüüd samm edasi, tagasi või kõrvale – raske öelda. Iga järgmine seda masti raamat püüab justkui heita järjekordse valgusvihu heaoluühiskonna pimedamasse poolde. Vahel heiastub kahtlus, et ilukirjanduslikku pimepoolt nõnda massiivselt juurde luues võib elu end artistide ootustele vastavaks kohandada. Ikka see va pimedus-vaatab-vastu asi. Või oli see kuristik.
Mis ei vähenda vähimalgi määral nonde lugude, ka selle, väärtust ükshaaval võttes. Või ka sarihaaval – „Kreenis“ on Horst/Engeri kolmas ühistöö, mis meil ilmunud. Ega neid raamatuid ei tehtaks, kui puuduks lugejahuvi. Ning peegeldustega naabermaadest tasub ikka kursis olla. Läänepoolsed naabermaad peegelduvad oluliselt sagedamini kui muupoolsed. On sellelgi omad põhjused.
Ilmumisaasta: 2022
Lehekülgi: 277
Kirjastus: Varrak
ESTER: https://www.ester.ee/record=b5482893*est