Annika Laats „Valgus läbi mõrade“
Vello Salo „Palved ja hommikumõtisklused“
Sisetunne ütles, et nonde kahe mõneti väga erineva, ent suures osas äärmiselt sarnase kirikuõpetaja ja inimsuhtleja ajaliselt lähestikku ilmunud raamatutest tuleks kõnelda koos, mitte eraldi. Nõnda palju on neis toda vaimu, mis ühendab kirjutanuid omavahel, ent enam veel meiega - lugejate, kuulajate, kaasamõtlejatega. Olgu me siis uskujad või kahtlejad, teadjad või arvajad.
Vormiliselt ühendab väljaandeid kas või üksnes asjaolu, et mõlemad on kokku pandud aastate jooksul muumeedia jaoks loodud sõnumitest. Annika Laatsi raamat seisab koos võrguajakirjas Edasi.org avaldet artiklitest, Vello Salo kõnekanaliks on olnud tele ja raadio. Rahvusraamatukogus oli Salo raamat lahterdet „religiooni“ alla, Laats aga „religioonifilosoofiaks“. Jah, Salo tsiteerib pühakirja rohkem ja suur osa ta lugudest on vähemasti osaliselt palvena vormistet. Kuigi Salo pühalikkus on talle omaselt loomuldasa segi krutskite ja kõnekeelega, nii et harduspelgur ei pea raamatust mööda minema, vaid leiab oma tee läbi tekstistiku.
Laats on lugeja religiooniteadlikkuse mõttes vabam ja lahedam, aga vaid ses mõttes. Ainet mitut masti mõteluseks jagub siin küll ja veel. Just hästi inimlik, hästi soe ja lähedane suhe võimaliku lugejaga on see, mis teeb ta raamatu korraga targaks ja armsaks. Ta ei eelda, et hea lugeja orienteeruks usuilma aastatuhandetega kivinenud dogmades, ta lähtub põhilisest, ta annab käe ja juhatab mitte ilmtingimata lihtsamale teele, aga kergema olemiseni. Kergemani ka raskustes, vahest nimelt raskustes. Ja aitab rõõmu ära tunda.
Mõlema õpetaja juures on märkimisväärne, et nad kõnelevad läbivalt päris asjast ja omas ajas, tükkimata ühestki otsast päevapoliitikasse. Ei saa jätta kõige lugupidamise juures jätta tegemata väikest nüket, et näiteks Eesti luterlaste auliku peapiiskopi viimaste aastate avalikud kirjutised jätavad mulje, nagu kutsuks teda pigem poliitiline karjäär – ent eks senises ole ka tipp saavutet ja kristalllagi ees. Tean ju hästi, et ülempealikuks olemine nõuab ka kõige loomingulisemalt inimeselt tegelemist asjaajamisega väikese tähega, nõnda et suure tähega Asja ajamine kipubki tihtipeale teiste õlgadele jääma, tahad seda siis või ei. Nii et poliitika pole paha - noor mees, huvi on, miks mitte.
Annika Laats on luterlane ja kirikuõpetaja, Vello Salo oli elupõline katoliiklane, jõudes oma õpetajaelus tema jaoks kõrgeima võimaliku – apostelliku protonotaari – staatusesse. Ja kui me loeme ne raamatuid kõrvuti, näeme, et on hulk olulisi kirjakohti ja teemasid, mida nad mõlemad esile toovad, üsna erinevates kontekstides sealjuures. Ma ei imesta, kui leiame need teosed raamatupoes „eneseabi“ rubriigist. Kuhu mujale müüjatar pajuvitsake nad ikka panna mõistab – nad on ju abiks. Nad on selleks mõeldud. Jagugu vaid söakust pakutav abikäsi vastu võtta.
Ei me ükski tea, kunas ja kuidas tänane elu oma ajaliku otsa leiab. Siinmaise teekonna lõpul ei ole me õnneks ealeski üksi, meie sõbrad on meiega (inimese vaba valik, aga tegelikke teekaaslasi maksab hoolsasti kaaluda). Siis, esimeses lõpus, on nad meiega just eriti. Sõltumata sellest, kas nemad asustavad veel oma füüsilist keret või heljuvad uutes mõõtmetes, olenemata tollest, kas nad meil maa-ilmas teadlikult meeleski. Nad o n.
Annika ja Velloga on tões ja vaimus võimalik sõbraks saada juba nende raamatute toel. Väärt sõprus, uskuge mind.
„Valgus läbi mõrade“
Ilmumisaasta: 2020
Lehekülgi: 156
Kirjastus: Rahva Raamat, Edasi.org
ESTER: https://www.ester.ee/record=b5389232*est
„Palved ja hommikumõtisklused“
Ilmumisaasta: 2020
Lehekülgi: 151
Kirjastus: SE&JS
ESTER: https://www.ester.ee/record=b5388067*est
John Gribbin „Teaduse ajalugu 1543 – 2001“
Kõhutunne ei halasta, näitab kätte, et täpselt siia passib, ei, mitte vastukaaluks ega vastanduma, vaid täienduseks juhtida tähelepanu suurepärasele ülevaateteosele päramise poole aastatuhande teadusajaloo kohta. Saaks juba üle tost okupatsiooniaja lollusest, nagu teadus ja religioon oleksid midagi teineteist välistavat. Kurat küll, ütleks Jumal, ja muheleks habemesse. Kui Ta oleks sihuke piiblipildihabemik. Eesliga ei sõideta merd ja laevaga ei ronita mäkke, kui see just Noa laev ei ole, eks ole.
Tänapäevase teaduseni jõudmise lugu sisaldab muidugi ka kõike seda, mis teaduse teket ja institutsionaliseerunud religiooni suuskipidi risti ajas, aga lammutab ka paljud hangunud müüdid ja valelood. Peamiselt annab siiski sidusa ja haarava ülevaate inimmõtte vabanemisest, teooria ja praktika, mõttemaailma ja tehnoloogia teineteist täiendavast kooskulgemisest. Üle kivide ja kändude kiirtee suunas. Andsin teile aju, mõtleb Jumal, ja kui te seda ei tarvita, siis saate te häda ja viletsust näha. Suuris piires nõndaviisi ongi inimlugu läinud. Kuidas täpsemalt, see seisab Gribbini raamatus üpris detailselt kirjas.
Tuntud õpetlane Enn Kasak ütles kunagi ilusti, et kuna Jumal on kõikvõimas ja kõiketeadev, siis ei saa ta kahjuks teada, mis tunne on olla loll (lisaksin, et ju ei saa Ta siis tunnetada ka toda, kuidas keegi või miski on mõõtmatult avaram igas suunas ja mõttes). Ja seepärast laskiski Ta areneda inimesel, kelle kaudu saab Temagi tajuda, kuidas alustada rumalusest ja muutuda ajapikku targemaks. Noid hämarusest valgusesse, ahtusest avarusse kulgemise viise täna tutvustet raamatud meile näitavadki, igaüks omal veenval ja veetleval kombel.
Ilmumisaasta: 2020
Lehekülgi: 511
Kirjastus: Päikese Kirjastus
ESTER: https://www.ester.ee/record=b5368729*est